_page-0001.jpg)
Organistid ei ole tavaliselt kuulsused, vähemasti mitte võrreldavad popmuusika ikoonide või klassikalise muusika staardirigentide ja -instrumentalistidega. Inimene tänavalt vaevalt kuulsaid organiste nimetada oskab, ehkki Eesti organiste võibolla siiski? Aga ka muusikamaailmas muudel aladel tegutsevad inimesed ei pruugi Olivier Latry nime kuulnudki olla. Samas orelimuusikahuviliste ja harrastajate ning muidugi professionaalsete organistide hulgas on Latry kuulus nimi. Teda peetakse õigusega praeguse aja üheks tuntuimaks orelikunstnikuks.
Latry annab aastas keskmiselt 75–80 soolokontserti üle maailma, Ameerikas on tal igal hooajal kaks-kolm ringreisi alates aastast 1986, mil ta seal debüteeris. Tihti esineb ta veel näiteks Venemaal ja Jaapanis, aga ka Islandil, Uus-Meremaal ning Austraalias – kus vaid häid oreleid leidub!
Olivier Latry on sündinud 1962. aastal Prantsusmaal Boulogne-sur-Mer’is, kus ta alustas ka muusikaõpinguid. Oma organistitee alguse kohta on ta ühes intervjuus jutustanud lõbusa loo: see olnud puhas juhus, et teda, kes ta seitsme aasta vanuselt alustas klaveri õppimist, paluti 12-aastaselt mängida orelit perekonnasõbra laulatusel. Külaliste hulgas viibinud vanem naine oli saanud šoki, kui Latry, tundmata oreli registreid, tegi täiesti kogemata kõrvulukustavat lärmi. Aga seda ekspromptesinemist nautis Latry siiski nii väga, et otsustas edaspidi oreliga lähemalt tutvust teha. Kuulnud 16-aastaselt tulevase õpetaja Gaston Litaize’i kontserti, otsustas Latry saada elukutseliseks organistiks. Ta asus õppima Litaize’i juurde St. Maur-des-Fossés’ regionaalsesse konservatooriumi. 18-aastaselt võttis ta juba osa kuulsast Chartres’i konkursist, olles ainus Euroopast pärit finalist. Aasta hiljem alustas ta organistitööd Meaux’ katedraalis, kus töötas aastatel 1981–1985. Samal ajal alustas Latry ka pedagoogitööga, õpetades algul Pariisi katoliiklikus instituudis. Seejärel sai ta professoriks konservatooriumis, kus oli ise õppinud. Aastast 1995 kuni praeguseni on Latry oreliprofessor Pariisi konservatooriumis.
1985. aastal aga juhtus midagi, mis pani tegelikult aluse Olivier Latry laiemale tuntusele. Nimelt lahkus 1984. aastal meie seast Pierre Cochereau, Pariisi Notre-Dame’i kiriku kauaaegne organist (aastatel 1955–1984), ja nii jäi see väga oluline tööpost vabaks. Samal ajal vabanes ka teine tähtis organistikoht Saint Sulpice’i kirikus ning seetõttu otsustas Pariisi tolleaegne peapiiskop korraldada avatud konkursi mõlema koha täitmiseks. Koostati nimekiri võimalikest kandidaatidest ja seejärel kutsuti nad esimesse võistlusvooru, mis toimus kolmandas kuulsas Pariisi kirikus, César Francki kodukirikuks olnud Sainte Clotilde’is. Kõik osavõtjad pidid esitama orelipalu ja improviseerima. Otsustavasse komisjoni kuulusid nii organistid, dirigendid, heliloojad kui ka koguduse liikmed. Teine voor toimus Notre-Dame’i orelirõdul, kus pidi improviseerima kella järgi ehk täpselt 15 minutit. Latry räägib ühes intervjuus, et Notre-Dame’is käib kõik väga täpselt, on võimatu improviseerida liiga pikalt või liiga lühidalt: “See on nagu raadio- või teleülekanne, meil on orelirõdul valgusfoor! Kui hakkab põlema roheline tuli, tuleb alustada improviseerimist, kollase tule puhul peab hakkama mõtlema lõpetamisele ja punase puhul tuleb kohe lõpetada.”
Improviseerimine on prantsuse orelikultuuri lahutamatu osa, seda õpitakse ja harjutatakse sama palju kui nn repertuaarimängu ja kuulsad organistid on tavaliselt ka väga head improviseerijad.
Loe edasi Muusikast 7/2016