_page-0001.jpg)
Kammerkontserte toimub hooaja vältel mõistagi kõige rohkem. Kahjuks sai neid aga kuulata üsnagi juhuslikult. Kuulmata jäid mitmed väärtuslikud Eesti interpreetide esinemised, sest kontserdid kas kattusid või oli seljataga lihtsalt pikk tööpäev. Küll oleks hea, kui mõnigi neist algaks pisut varem, näiteks kell 18.00, mis annaks võimaluse otse töölt sinna jõuda ja ei jääks ka kojuminek nii hilja peale. Banaalsed põhjused, kuid paraku avaldavad mõju. Siiski panen kirja mõned oma üsna kaootilised muljekillud.
Kuulamisaasta algas 4. jaanuaril BachFesti galakontserdiga. Suure Johann Sebastiani muusikale keskenduv BachFest on aastaalguse piduhõngulisse meeeleollu kindlasti sobiv. Ise jõudsin sinna esmakordselt, kuigi toimuv oli juba kolmas festival. Galakontserdil oli vahel tunne, et kava on natuke kiiruga kokku pandud, aga samas oli seal väga nauditavaid hetki. Kõlas kaks Bach klaverikontserti. Neist esimeses, g-moll kontserdis soleeris Irina Zahharenkova, nagu ikka, musikaalselt ja kaunilt. Kuid selle õhtu huvitavaim ja säravaim esitus tuli Ivo Sillamaalt ja Lembit Orgselt kahe klavessiini kontserdiga C-duur. Sisukat ja originaalset Ivo Sillamaad on viimastel aegadel liiga vähe (väljaspool Väravatorni) kuulda saanud. Tahaksin siinkohal tähelepanu juhtida sellele, et Eesti on üldse väga rikas erudeeritud ja kõrge tasemega klavessinistide poolest. Väga rõõmustav oli ka üle hulga aja kuulda Bachi oboe- ja viiulikontserdis d-moll suurepärast Olev Ainomäed ja Arvo Leiburit. Ootasin noore andeka Mari-Liis Uibo soleerimist Bachi viiulikontserdis E-duur, kuid tema esitus kõneles sel õhtul kahjuks vähem, kui eespool nimetatud. Kaht soliidset oreliesitust sai kuulda Andres Uibolt ja Deniss Kasparovitšilt. Kontsertide tubliks saatjaks oli Klaaspärlimäng Sinfonietta.
Jaanuarikuu kontsertide rida täiendas veel Age Juurikase, Heili Ernitsa ja Peeter Sarapuu meeleolukas kontsert 21. jaanuaril lumme mattunud Kadrioru lossis. Kava koosnes suuremas osas, võiks öelda, tundmatust prantsuse muusikast, mis kohapeal osutus hõrguks, vaimustavaks ning elegantseks. Koosseisule oboe-fagott-klaver ei ole kindlasti repertuaari lihtne leida, kuid kuuldud Jean Françaix’, André Previni, Francis Poulenci triod olid ülimalt huvitavad ja tõeline avastus. Mõjuvad olid ka vahepalana Age Juurikase esitatud Manuel de Falla “Tuletants” ning Mart Siimeri uudisteos “Lõik läbi lõigu”. Age Juurikas ja Peeter Sarapuu on meie kontserdielus endale juba nime teinud. Tahaksin veel eraldi lisada, kui suurepärane muusik on oboemängija Heili Ernits. Kes pole veel kuulnud – kasutage iga võimalust! Kontserdile annab väga palju juurde, kui esitajad vahepeal teostest räägivad. Nii saab mängitu veel rohkem mõistetavaks.
Üks minu selle hooaja avastusi oli ERSO uus kontsertmeister Triin Ruubel. Temas on ühendatud suurepärane kool (alustas Tiiu Peäske juures, põhiosas õppinud Rostocki Muusika ja Teatri Kõrgkoolis) ning väga isikupärane, intensiivse väljendusega jõuline mäng. Sel hooajal soleeris ta ERSO ees (Sibeliuse viiulikontsert), oli Beehoveni viiulikontserdiga solistiks värske noortekollektiivi “Uue tänava orkester” ees, mängis kammerkontsertidel erinevates koosseisudes. Sügavalt sööbis mällu tema ülimalt intensiivne mäng keelpillikvartetiga Kaija Saariaho teoses “Nymphéa”.
Loe edasi Muusikast 7/2016