• Farištamo Eller, pianist ja vabaimprovisaator

Eesti muusika päevad 2016. Roheline heli?


Seekordse Eesti muusika päevade teema oli omajagu filosoofiline ja ühiskonnakriitiline, mille üle on poolteist kuud hiljemgi paeluv mõtiskleda. Milline on “roheline heli”? “Looduse heli” toob ettekujutusse ilmselt linnulaulu või puulehtede sahina tuule käes. Aga “kosmose heli”? Kosmoses on väidetavalt vaikus. Veelgi kummalisemad lood on ilmselt “taaskasutatud heli” või “ökoheliga”. Kui heli on korra helisenud, ei saa seda ju taaskasutada! Või saab siiski? Ja nüüd “värske heli” – kas on võimalik “vana heli”? Või “roiskunud heli”? Ja kuidas kõlab “elu heli”?

Seekordse EMPi bukletist võis kõigi nende küsimärgiga heliliikide kohta lugeda ja nende üle mõtiskleda. Festivali kunstilised juhid Helena Tulve ja Timo Steiner aitasid publikut ning esitasid oma seisukoha. Nad ütlevad, et tahtsid festivaliga ärgitada publikut mõistma, et elu ja kõik selle avaldumisvormid moodustavad terviku; panna meid kõiki “otsima suuremat pilti; väärtustama väikest detaili ja nägema seoseid; ütlema jaa elule ja helidele, mis seda väljendavad”.

Kogu festivalist rääkides oli kava mitmekülgne ja põnev, selline, kust igaüks endale midagi leidis. Ja mitte ainult nüüdismuusika austajad, heliloojad ja interpreedid. Toimusid flash mob’id, kontserdid kõikvõimalikes paikades, ka kontorites, linnulauludisko(!), beebihääled muusikamuuseumis; kasutusel olid kõikvõimalikud pillide koosseisud keelpillikvartetist ERSOni, koorid, klavessiinid; Estonian Voices, Varioola, solistid, YXUS; kannelseelikud, luuad Vabaduse väljakul, “Ööülikool” ja palju muud.

Mind üllatasid meeldivalt EMPi logoga seemnepakid, mida pärast kontserte kaasa võis võtta. Võis leida lilleseemneid, eri sorte salateid, rediseid, tomateid… Ja nõnda “külvata eesti muusikat”, nagu seemnepakilgi kirjas oli. Nii me siis sobrasime kastis ja otsisime kes lilli, kes maitsetaimi, kes muud meelepärast, mida hiljem külvata.

Festival on põhjendatult ja väga põhjalikult leidnud kajastamist nii paberväljaannetes, digitaalses meedias kui ka televisioonis. Kuna sellest on juba mõni aeg möödas, võtan endale vabaduse “muljetada” ja mitte “akadeemilist arvustuse vormi” taga ajada.

Häälestasin end kogu EMPi ajaks looduses toimuva ja üldse looduskeskkonna üle mõtisklema. Kõige rohkem inspireeris seda tegema Mirjam Tally “Erosioon” võimendatud tšellole (Leho Karin), orkestrile ja elektroonikale (Tammo Sumera, dirigent Anu Tali), mis kõlas EMPil esiettekandes. (Sellega seoses meenus mulle ERSO 18. märtsi kontsert, kus Gavin Bryarsi ja Giovanni Bonato kõrval esitati Helena Tulve “Sula” sümfooniaorkestrile ja didgeridoo’le; see oli küll enne EMPi, kuid seondus temaatiliselt festivaliga imehästi. Mõlema helilooja mõtted teostest kirjeldasid looduses toimuvat ja inimtegevuse mõju loodusprotsessidele.) Samal EMPi ERSO kontserdil kõlas ka Rumi luuletusest inspireeritud Maria Kõrvitsa orkestriteos “langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi”, mis seejärel võitis Rostrumil noorte heliloojate kategoorias! Imeline algus imelisele kontserdile, kus esitati veel Mari Vihmandi “Floreo”, Ülo Kriguli “Understandards” orkestrile ja vokaalansamblile (Estonian Voices) ning Lepo Sumera 6. sümfoonia. Elamus esimesest noodist viimaseni… Sellel kontserdil anti ka Liisa Hirschile üle LHV Au-tasu eelmisel aastal esitatud teose “Ascending… Descending” eest ning mängiti selle salvestust.

Festivalil oli üle 30 esiettekande. Kuid rõõm oli ka nende üle, mis ei olnud esiettekanded, nagu juba nimetatud Sumera ja Vihmandi teosed, Mirjam Tally “Swinging Bach” ja “Winter Island”, Rein Rannapi kontsert klavessiinile ja keelpillidele, Tõnu Kõrvitsa “Folia”, Kristjan Kõrveri “Psallite” I. Oli veel teisigi häid eesti heliloojate teoseid, mis väärivad veel ja veel ettekandmist.

Loe edasi Muusikast 7/2016