Vaimuga võimu vastu. Jordi Savall

 

Muusikakriitik ja -teadlane Aare Tool heitis ühes veebruarikuises Sirbis õhku järgmise mõtte: “2016. aastal on võrdlemisi keeruline muusikaliselt veel millegagi üllatada. Vanamuusika liikumise teedrajavast maigust on vähe järele jäänud ja “ajastu­teadliku esituspraktika” salateadus pesitseb juba ammu mugavalt kateedris.” (“Tallinn väärib Bütsantsi missat”, Sirp 12. II 2016).

 

Jäin ka ise mõttesse. Kahtlemata võib nõustuda Tooli väite ühe osaga – anno 2016 pole vanamuusika liikumine enam tõepoolest teedrajav. Aga kas saakski seda eeldada mingilt nähtuselt pärast poolesaja aasta pikkust eksistentsi? Revolutsioon on möödas, kuid tundub, et ajastuteadlik esituspraktika (ilma jutumärkideta) on kaugelt enam kui väheste asjasse pühendatute salateadus. Nähes, kuidas ja millega tegeleb üha arvukamalt modernorkestreid, tundub, et taotlus esitada iga teost vastava ajastu kõlalistest ideaalidest lähtuvalt on järjekindlalt pürgimas meinstriimiks.

 

Küsimus, kas publiku jätkuv üllatamine peaks klassikalise muusika valdkonnas olema eesmärk omaette või mitte, jäägu lahata teistesse artiklitesse. Julgen aga arvata, et üldnimetaja “vanamuusika”, mille loomisaastad jäävad ajavahemikku 8.–18. sajand (ehk umbes tuhat aastat!), pakub meile endiselt rohkelt avastamisrõõmu. Veel on palju varjusurmas või vähe mängitud repertuaari, lõputult kõlavärve ja -kooslusi, millega uue järele janunevat publikut kütkestada. Valitsevaks kreedoks on saanud paindlikkus ja originaalsus. Kannel on uus klavessiin!

 

Ka suhestatus ümbritsevaga on vanamuusikas endiselt päevakorral, ent erinevalt aastakümnetetagusest vaimsusest ei näi oluline olevat enese eraldamine, vaid ühisosa leidmine. Vanamuusika on sõbrunenud näiteks rahvaliku või oriendi muusika ning vaba improvisatsiooniga.

 

Üks ajaloolise interpretatsiooni tänaseid juhtfiguure, katalaani päritolu viola da gamba mängija Jordi Savall, keda Gustav Leonhardti ja Nikolaus Harnoncourt’i järel võiks pidada vanamuusika liikumise teise põlvkonda kuuluvaks, on selle väite eredamaid näiteid.

 

Rahusaadik Savall

 

Harmonie universelle, rahumeelne opositsioon maailma poliitilistele tõmbetuultele on üks ideid, mis on viimastel aastatel punase niidina Savalli tegemisi läbinud. Nii muusikalises kui verbaalses mõttes on Jordi Savallist saanud hinnatud kõneisik kultuuridevahelise dialoogi nimel.

 

Aastast 2006 veab Savall Lõuna-Prantsusmaal Norbonne’is asuvas Fontfroid’ kloostris erinevate kultuuride ajaloolis-muusikalisele dialoogile pühendatud festivali pealkirjaga Festival Musique et Histoire pour un Dialogue Interculturel, kus igal suvel tulevad koos Savalli muusikutega esinema lauljad ja pillimehed Armeeniast, Bosniast, Bulgaariast, Kreekast, Ungarist, Iisraelist, Rumeeniast, Serbiast, Türgist.... Savall on üles leidnud paralleelid keskaegse õhtumaade muusika ning oriendi rahvaste muusika vahel – mõlemad põhinevad suures osas improvisatsioonil.

 

Savalli viimaseid albumeid, millele ta on kaasanud mitmeid muusikuid, kannab nime “Guerre et Paix” (2015, “Sõda ja rahu”). Tänase hullunud maailma peegelpildina mõeldud plaadile on saanud pealtnäha üksteisega seostamatu muusika – sefaradi juutide, ottomani türklaste, saksa, itaalia, prantsuse, hispaania ja inglise muusika aastatest 1614–1714 ehk ajast, mil Euroopat raputasid brutaalsed ja pikaajalised sõjalised konfliktid. Pulbitseva mikstuuri kaudu on Savallil aga õnnestunud taas kord punasega alla joonida universaalid erinevate keele- ja kultuuriruumide muusikas ajast, mil globaliseerumine oli alles kauge tulevik.

 

“Mis on tolerantsus? Midagi tolereerides asetame end automaatselt kõrgemale positsioonile kui see, mida me tolereerime. Eurooplastena räägime esimesest, teisest, kolmandast maailmast, ja asetame end niiviisi jälle teistest kõrgemale positsioonile. Tolereerimine pole ei mõistmine, aktsepteerimine ega dialoog. Alles muusika kaudu tekib meil võimalus üksteisega kõnelda kui võrdne võrdsega, saada üheskoos tegutsema näilised vaenupooled, näha erinevustes sarnasusi. Muusika on üks väheseid sildu, mis erinevatest regioonidest ja religioonidest inimesi ühendab,” kirjeldas Savall oma muusikaliste otsustuste taga seisvat filosoofiat kõnes inimõiguste eest võitleva Nexuse instituudi sümpoosionil Amsterdami Concertgebouw’s aastal 2014.

 

Loe edasi Muusikast 5/2016

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload