Arengute ilu. Kümnes rahvusvaheline klavessiinifestival

 

 

Üllatustekuu aprill on kümme aastat olnud klavessinistide rahvusvahelise suurpeo aeg. Eesti Klavessiinisõprade Tsunft (EKST) juubeldas küll juba 2010. aastal oma kümnendat tähtpäeva, kuid festivalide traditsioon, mis tänini kaheaastaste vahedega on “sammunud”, sai klavessinist Imbi Tarumi sõnul alguse juba aastal 1986. See kunagi klavessiinipäevade nime all sündinud kena traditsioon on jätkunud siiani. Festivali patroon on algusest peale olnud Mari-Ann Kelam.

 

Festival ühendab

 

Soov minevikku jäädvustada ärgitab mind iga festivali protokollima ning küllap saaks esinejate-tegevuste nimistu kirev ja mitmetahuline. Käesolevas artiklis sellest siiski loobun ja otsin pigem klavessiinipidustuste algatatud panoraamsemaid “nihkeid” meie kultuurielus. Vihjeid selleks saan festivali kunstilise juhi ja ellukutsuja Imbi Tarumi sõnadest festivali buklettide avalehtedel. Näitena VII festivali juhttekst 2010. aastal: “Muusika on devalveerunud, masinastunud, ta on sellega kaotanud oma erilisust ja teda on justnagu liiga palju. Ometi on elav kontsert sündmus, mida ei ole võimalik nupulevajutusega käivitada ega peatada. Oleme lummatud, kui andekas muusik end valitud kuulajate jaoks avab. Elav esitus on hetkel ja hetkes, selles peitub tema võlu ja haprus, aga ka mõju ja jõud”.

 

Kui temaatilistest orientiiridest rääkida, n-ö punasest niidist, mis läbinud seniseid festivale, siis ehk eespool öeldu ongi üks põhilisi lähtekohti, mis festivale on iseloomustanud. Sellele sekundeerib klavessiinimäng kui selline – interpreedi “žongleerimine” emotsiooni ja distsipliini vahel tasakaalupunkti otsides. Õigupoolest on see ju iga instrumentalisti ülesanne, kuid eeskätt varajaste klahvpillide tehnika valdamine eeldab erilist kontsentratsiooni ja detailset lähenemist.

 

Peaaegu alati on festival olnud ka isikupäraste loojanatuuride paraad, mis on andnud meie klavessinistide kogukonnale palju impulsse ja rikastavat kuulamiskogemust.

 

Kavasid sirvides pakkus mulle huvi leida kümneaastase tsükli piires üha korduvaid mõttelisi mustreid ja tendentse. Mis ajastud ja heliloojad on kümne aasta vältel olnud ülekaalus? Selgub, et tooni on andnud põhiliselt kõrgbarokk ja nüüdismuusika, renessanss ja varabarokk on leidnud väiksemas mahus esindamist. Johann Sebastian Bachi muusika on olnud alati presentne, see on nagu religioosne dogma, mis jääb ja jätkuvalt vaimustab ning seda on ikka ja jälle esitatud. Meenub kellegi suurvaimu ütlus, et muusikule on sama oluline esitada Bachi, nagu näitlejale Shakespeare’i. See on proovikivi, n-ö lakmuspaber, mis ilmutab interpreedi vaimset süvitsiminekut ja tehnilist taset. Edward Parmentier’, Christopher Stembridge’i, Pierre Hantaï, Francesco Corti, Joel Speerstra ja paljude teiste külalisesinejate Bachi-tõlgendused on üle aastate kristallselgelt meeles.

 

Prantsuse kõrgbaroki unustamatuid elamusi pakkusid kunagi Mitzi Meyerson, Skip Sempé ja Blandine Verlet. Inglise virginalistide teoseid interpreteeris eelmisel festivalil, 2014. aastal Kenneth Weiss.

 

Festivalid on liitnud ka kogukonda, kontsertidejärgsed koosviibimised on olnud meeldejäävad, “rosinaks” sees mõni külalisesineja vms. Väikestes saalides toimunud kontserdid, kus enamasti peenstruktuurse faktuuriga klavessiinihelindid oma täies elujõus kõlama hakkavad, on pakkunud vahetuid muusikaelamusi ja leidnud kindla kuulajaskonna.

 

Loe edasi Muusikast 6/2016

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload