“Afekt” alustas efektselt

 

8. mail kell 19 Foody Allenis Vabal Laval kontsert “Wittgensteinway B”. Esines helilooja ja tegevuskunstnik Johannes Kreidler Saksamaalt. Sündmuse Facebooki lehelt lugesin, et Kreidleril on “uue muusika maailmas enfant terrible’i kuulsus: ta sai esmakordselt laialdase tähelepanu osaliseks 2008. aastal, kui tõi oma muusikatööstusekriitilise aktsiooni raames GEMA (Saksa Autoriõiguste Ühing) peakontorisse veoautoga 72 000 blanketti registreerimaks oma 33-sekundist elektroakustilist teost, mis koosnes 72 000 katkest teiste autorite töödest. Suurt poleemikat põhjustas uue muusika ringkondades ka Kreidleri protestiaktsioon kahe tuntud Saksa sümfooniaorkestri pealesunnitud ühendamise vastu, mille käigus Kreidler 2012. aasta Donaueschingeni muusikapäevade lõppkontserdil laval tšello ja viiuli purustas.”

 

Eesti heliloojate festival, mille kunstiline juht on Monika Mattiesen ja mis on toimunud juba neliteist aastat peamiselt Tartus, korraldas eelmisel aastal pärast festivali lõppu nimekonkursi. Nüüdsest on festivali nimi “Afekt”, mille pakkus välja muusikateadlane Maria Mölder.

 

Festival “Afekt” alustaski maikuus samanimelist interdistsiplinaarset kontserdisarja.

 

Olin kontserdi plakatit korduvalt näinud, kuid pärast kontserdil käimist võin öelda, et plakat oli minu meelest eksitav. Plakati peale poleks ma kindlasti kuulama läinud. Heledal taustal rahuliku ilmega naeratav noormees tekitas pigem tunde peavoolu üritusest. Kuigi väikeses kirjas ingliskeelne tekst rääkis midagi muud, aga kes ikka väikeses kirjas teksti loeb... (“Wittgensteinway B: Kontseptuaalsed teosed sooloesinejale ja videole. Reaalsus muusikas on muusika reaalsus, kontseptsioonid on arenenud kuulajate jaoks dissonantsid.”) Tekstile keskendusin alles siis, kui olin otsustanud kohale minna ja märkasin, et toimumiskohaks on Telliskivi loomelinnak. Seal toimuv on kindlasti kõike muud kui peavoolu üritus. Kuid publiku hulgas märkasin enamikus akadeemilise nüüdismuusika heliloojaid, muusikateadlasi ja ainult veidi teisi külastajaid. Kas oli asi festivali raamistikus ja maines, et kuulajaid oli ainult nii kitsast ringkonnast? Usun, et see üritus oleks tohutult põnev olnud ka hipsterite, kunstnike ja kõiksugu teiste kaasaegse kunsti huviliste seas, kes Telliskivi loomelinnakusse muidu väga lihtsalt tee leiavad.

 

Kontsert klassikalises mõttes kontsert ei olnud, kuid interdistsiplinaarne oli küll. Johannes Kreidler ise ütleb, et “ta on tõepoolest taustalt klassikalise nüüdismuusika helilooja, kuid viimase kümne aasta jooksul nihkunud kontseptuaalse muusika poole”. Ürituse algusest peale jooksid peas paralleelid John Cage’i ja tema chance music’iga, Cage’i lähtepunktidega  muusikas. “Kreidlerit huvitab, kuidas mõtestame seda, mis on muusika, heli, sound ja kuidas me muusikat kuulame. Ta räägib, et nõnda jõuame paratamatult multimeedia aspektideni. Muusikat kirjutades mõtleb ta raamistiku peale, milles muusika ilmneb, ja kuidas hästi teada ja tuntud asjadest saab mõelda ka hoopis teisiti“ (Sirp 6. V). Kui siiski püüda seda üritust kontserdiks nimetada, siis kindla peale oli tegemist kontserdi piire laiendava üritusega. Samuti muusika piire laiendavaga. Samas, John Cage mõtiskles juba eelmisel sajandil kõige selle peale, mida Kreidler tundus väljendavat. Juhuse muusika, mida nimetatakse ka aleatooriliseks muusikaks, on selline muusika, kus osa või kõik jäetakse juhuse hooleks. Kui näiteks helilooja viskab täringuid ja kirjutab niimoodi lugu. Kreidleri tegevus tundus kõik põhinevat juhusel, ainult et osa juhuseid oli videole püütud ja neid taasesitati meile. Osa juhuseid lõi ta siis lähtuvalt oma kontseptuaalsetest ideedest kohapeal.

 

Loe edasi Muusikast 6/2016

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload