Võistlesid noored koorijuhid

 Reedel, 22. aprillil toimus Tallinnas Hopneri majas koolidevaheline noorte koorijuhtide dirigeerimiskonkurss. Võistlustules olid kolme kooli, Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ja Tallinna Muusikakeskkooli noored õppurid. Võistlema pääses üheksa koorijuhti, kolm paremat igast koolist. Konkursante hindas žürii koosseisus Silvia Mellik (koorijuht, kauaaegne Otsa kooli kooridirigeerimise õpetaja), Hirvo Surva (koorijuht, EMTA kooridirigeerimise osakonna õppejõud), Riho- Esko Maimets (helilooja).

 

TULEMUSED

I koht – Nele Erastus (Otsa kool, õp Heli Jürgenson).

II koht – Kärolin Orav (Elleri kool, õp Lauri Breede).

III koht – Jaanus Karlson (Elleri kool, õp Lilyan Kaiv).

 

Vana traditsioon

 

Noorte koorijuhtide omavahelise mõõduvõtmise tava on ammune, järjepidev ja väärikas. Alates 1958. aastast toimusid “rammukatsumised” kahe kooli, Tartu ja Tallinna muusikakooli õpilaste vahel. 1976. aastal liitus muusikakeskkool ning tore ettevõtmine on saanud tuntuks kolme kooli kooridirigentide konkursina. Võisteldakse reeglina üle aasta, seekord oli korraldamise järg Otsa kooli käes.

 

Võistluse reglement on aja jooksul muutunud. Varasematel aastatel juhatasid  võistlejad koori asemel klaverit või “tapeeti”, nagu me omavahel naljatades ütleme. Kümmekond aastat tagasi loobuti sellisest aseainest ja pöörduti koorijuhi tegeliku instrumendi, elava koori poole. Repertuaar, mida konkursandid kolme kooli õpilastest koosnevale õppekoorile 15 minutiga peavad õpetama, koosneb juubilaridest heliloojate teostest ja need valib välja korraldava kooli õpetajaskond. Tänavu olid kavas Alfred Karindi (1901–1969), Lembit Veevo (1926–2000) ja Heino Lemmiku (1931–1983) laulud.

 

Kontsert kui interpretatsiooni tuleproov

 

Esinemine pakkus kuulajaile võimalust nautida muusika interpreteerimise kunsti. Osav töötegija ja loov kunstnik ei mahu alati ühte isikusse, vähemasti mitte oma loomingulise tee alguses. Oleks patt ka kõike korraga tahta.

 

Konkursile järgnenud kontserdil üles astunud kolme kooli koorid olid eriilmelised kava ülesehituse, kõlakultuuri ja esituslaadi poolest. Ühine joon on nooruslik särav toon ning vaimustus musitseerimisest.

 

Elleri ja Otsa kooli koorid koosnevad valdavalt kooridirigeerimise eriala õppivatest noortest. Muusikakeskkooli koorides laulavad  kõrvuti koorijuhtidega ka instrumentalistid.

 

Tartlased esitasid Alo Ritsingu ja Ester Mägi laule ning särtsu lisas ka rajatagune muusika. Segakoori koloriidile tõi vaheldust TMKK noortekoori esinemine. 44 neidu täitsid saali kauni ja kirka kõlaga, õpetaja Ingrid Kõrvitsa käe all kõlasid Mart Saare ja Cyrillus Kreegi väärt miniatuurid.

 

TMKK kammerkoori dirigeerisid õpilased, kõlas Roman Toi ja Ester Mägi looming, elevust tekitas kauge Austraalia koorimuusika.

 

Otsa kooli õppekoor tegi kummarduse kooli kauaaegsele õpetajale helilooja Anti Margustele tema 85. sünniaastapäeva puhul. Kava koosnes valdavalt tema lauludest.

 

Ja oligi käes aeg konkursi tulemused teatavaks teha. Enne veel sai sõna Silvia Mellik, kes leidis, et võistlus oli huvitav ja heal tasemel. Pika aplausi ja hõiskehüüdeid pälvis suur koolidevaheline segakoor, kes tuleb kokku vaid selleks võistluseks. Noored koorijuhid olid konkursiks korralikult valmistunud ja võimalus end teistega võrrelda andis igale osavõtjale juurde hulga kogemusi, muusikalist tarkust, pingetaluvust.

 

Juttu tehti ka vajakajäämistest. Vokaalkunst on kahe komponendi, sõna ja muusika sümbioos. Noortel võinuks jätkuda rohkem tähelepanu ja armastust teksti autorite ning nende loomingu vastu. Mõnel võistlejal läks ärevusega meelest koguni luuletaja nime nimetada.

 

Koorijuhi ettevalmistustöö partituuriga eeldab suurt süvenemist, sügavuti uurimist- puurimist. Ester Mägi 80. sünnipäeva kontserdil küsis muusikateadlane Helju Tauk juubilarilt, mida ta ootab oma teoste interpreteerijatelt. Hetke mõelnud, vastas meie muusika grand old lady, et esmatähtis on leida õige tempo. Ka sel võistlusel tuli kogeda, et paraja tempo valik ei ole kergete killast.

 

Koorijuhi ametist...

 

Lõppenud konkurss viis mõtted koorijuhtimise erialaga seonduvale. Keskastme koolide kooridirigeerimise osakonnad on väikesed – Elleri koolis 12 õpilast, Otsa koolis 6 (eelõppes 4), TMKK koorijuhtimise ja vokaali osakonnas õpib 9 koorijuhti, 7 lauljat ning teise eriala kõrvalt tegeleb fakultatiivselt kooridirigeerimisega veel 3 õpilast.

 

Koorijuhtimine on päris kindlasti elukutse, lausa auväärt amet, iseküsimus, kas väikeses Eestis saab üksnes sellest tööst ära elada. Meie kooridirigendid töötavad enamasti koorijuhtimise kõrvalt pedagoogidena või koori- ja muusikaelu korraldajatena, nii et üks amet täiendab teist, nagu ka näiteks eesti kirjanikud, suur osa kunstnikkonda, paljud interpreedid jne. Võib tuua näiteid ka varasemast ajast, suisa klassikute kohta: Tammsaare, Vilde jt töötasid ajalehe toimetajana. Ka niisugused tuntud koorijuhid nagu Tuudur Vettik, Gustav Ernesaks jpt olid ühtlasi pedagoogid.

 

Miks siis üha vähem noori õpib koorijuhtimise eriala? Sellepärast, et ühiskonna “trendid” pole ligemale paarkümmend aastat harrastustegevust soosinud. Ühiskond on olnud keskendunud majanduse arengule. Eriala vähese populaarsuse põhjus on ühelt poolt kindlasti seotud sellega, et tähelepanu keskmes on praktilised erialad. Teisalt kardab noor siduda oma elu ametiga, mille sissetulek on juhuslik (puhtmajanduslik kaalutlus). Lisaks erialaspetsiifiline põhjus: ettekujutus koorijuhtimisest tekib alles õppima asudes, erinevalt näiteks instrumendi õppimisest.

 

Eesti Kooriühingu andmetel on koorijuhte vanuses 19–34 aastat praegu “tööpõllul” 107. Pole paha.

 

Minu isiklik unistus on, et keskastme muusikakoolides oleks kooridirigeerimise erialal õppivaid noori vähemalt minikoori jagu (st 12). Sellise instrumendiga saab juba töötada. Eestit külastanud teiste riikide muusikud on kadestanud meil hästi toimivat süstemaatilist muusikaõpet, mis võimaldab kasvatada professionaale. Kaugeltki igal pool Euroopas pole muusikaõpetajatel-koorijuhtidel nii head erialast ettevalmistust.

 

Reformidega peaksime olema äärmiselt ettevaatlikud. Iga muudatus peaks välja kasvama tegelikust arenguvajadusest ning olema detailideni läbi mõeldud. Kõige halvem, mida teha saame, on tormata ummisjalu lammutama hästi toimivat süsteemi üksnes moe pärast, muu maailma eeskujul (nt majanduslikult ökonoomne koorijuhi-traktoristi eriala) ning mugavate ja vähe võimekate õpilaste survel.

 

Siinkohal üks vahva kõrvalpilk. Kirjutab Otsa kooli muusikateooria- ja kompositsiooniosakonna juhataja Kermo Koit:

 

Koorijuhi (edaspidi K-juhi) mini välimääraja

 

Kammertoonifänn – kui saaks, siis ainult surfaks kammertooni abiga kvindiringil.

Medtöötaja – nähes, et solfiõpetaja on nõrgemate lauljate esitusest tunnis kokku kukkumas, alustab K-juht kooritöö metoodikast ja hääleseadest lähtudes otsustavalt nõrgematele lauljatele esmaabi andmist.

Edev K-juht – oskab kõiki partiisid peast.

Tööloom K-juht – veab fraasi nagu Peipsi traaler, kuid häälte kätteandmisel vajab väikest pukseerimist.

Nostradamus K-juht – hoiatab valede nootide, ebamääraste skeemide ja koori mittehäälestumise eest. Lisaks vaata ka www.tulevikontume.nostra.

Võitja K-juht – ta on alati finišis. Iga päev. Igal üritusel. Suhtleb ainult teiste võitjatega. Ta ei eksi. Või eksib ainult siis, kui ta ütleb, et ta eksis. Võitjat on vaja. Võitja poolel on hea olla. Koor, kellel on kõige paremad võitjad, võidab kõik.

*

K-juhtimise erialaõpilastega olen kokku puutunud erinevates tundides juba päris mitu aastat ja seega on mulle avanenud mitmekesine vaatepilt. Musikaalsusest lähtudes on nendel noortel interpreetidel üks sarnane joon – väga selge, isegi poolkristalne hääl, mis teeb vähemalt solfi suuliste ülesannete kuulamise palju nauditavamaks. Sellele lisandub ka üsna viisakas klaverimänguoskus. Isikuomaduste poolest on valdav enamik neist ontlikud ja oma tegemistes distsiplineeritud. Sellepärast on neist ka keeruline kirjutada. Siiski on huvitav kõrvalt jälgida, kui erinevad karakterid ühte osakonda kokku satuvad ja võrreldes varasemate lendudega, mäletan, et koorijuhid olid mõnikord krapsakamad, vahel isegi ehk liiga hakkajad, nii et entusiasm muutus lõpuks lihtsalt tuuseldamiseks. Nüüd on moodi läinud hoopis udune pilk, mõnel esineb kroonilist letargilist seisundit. Viipad silme ees käega või vilistad, siis hetkeks (aga ainult hetkeks) lööb klaariks ning seejärel hajub tähelepanu taas. Need on muidugi üksikud erandid, kes annavad omamoodi värvi põnevasse kooslusse.

 

Tegelikult on K-juhid minu silmis alati olnud väike rõõmus seltskond teadmishimulisi õpilasi, kes ei kohku tagasi ka keerukamate ettevõtmiste ees. Selliste tegelastega on ainult rõõm muusikast mõelda, kõnelda ja seda ka luua.

 

ELAGU K-JUHID!

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload