• Margus Haav, kultuuriajakirjanik

Propaganda. Heavy Beauty / AVA Muusika


Bass-saksofon on saksofonide pere kõige haruldasem liige, ning kahtlemata põhjusega. Massiivne instrument, mis on pisemat kasvu muusikust oluliselt pikem ja laiem, on laval igal juhul visuaalselt efektne. Kuni hetkeni, mil hakkab mängima. Vaimukas kirjanike tandem Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust, et saksofoni kohta midagi sandisti öelda, aga kui nad veel bass-saksofoni oleksid kuulnud... Saksofoni isa Adolphe Saxi 1841. aastal leiutatud ja esitletud instrumenti kasutati alguses orkestripillina, kuid see hüljati peagi. Taas ilmus see välja 1920. aastate jazzikollektiivides ning jõudis mingi nipiga isegi viiekümnendate aastate keskpaiga ülikommertsiaalsesse muusikalimaailma, seda “West Side Story” kaudu. Eestis on praegu teadaolevalt vist ainult üks bass-saksofon, mida hoitakse Tartus Elleri muusikakoolis ning sestap pole ka midagi imestada, et Heavy Beauty bass-saksist tuli laenata Baltikumi teisest otsast. Liudas Mockunas elab ja tegutseb peamiselt Leedus.

“Propagandat” esitleti viimasel Tallinn Music Weekil. Bänd koosneb tuntud muusikutest, peale Mockunase on seal veel Jaak Sooäär (kitarr), Henno Kelp (basskitarr) ja Andrus Lillepea (trummid). Kuid Heavy Beauty keskmes on ikkagi bass-saksofon. Tegelikult ei saa ma päris hästi aru, kas “Propaganda” on tõepoolest meelega loodud kompama inimkõrva ja närvisüsteemi taluvuse piire või on tegemist pigem professionaalsete muusikute omavahelise vimkaga, kus bass-saksofon töötab kuulaja kallal samasuguse delikaatsusega nagu hullunud stomatoloogi käest lahti lipsanud ja keskkõrva tunginud hambapuur. Bass-saksofoni kasutatakse ka avangardmuusika närvilõpmeid töötlevas kaoses, nagu teeb näiteks nääpsuke Marie-Bernadette Charrier, aga üldiselt näib sel olevat omadus lämmatada igasugused katsed end mugavalt tunda ja muusikat nautida.

“Propaganda” parimad hetked ongi palas “Lonely Clown”, kus on korraks tüüri juurde pääsenud kitarr, aga see ei kesta kaua. Improvisatsioonid, fusion ja jazz-rock on kui teerulli all, teerulliks mõistagi agressiivne bass-saksofon. Kas saab olla midagi veel tüütumat ja ärritavamat neljaminutisest bass-saksofoni palast? Selgus, et saab. Selleks on üle kaheksa minuti kestev “L.M.”. Inimestele, kes juhtumisi bass-saksofoni veel ei vihka, on see just õige plaat.