_page-0001.jpg)
“Jazzisessioonide” sari on jõudnud viimase episoodini. Olen sellel rännakul, mis algas 2014. aasta talvel, kohtunud kahekümne viie Eesti jazzis väga olulise inimesega ja kuulanud koos nendega tublisti rohkem kui kahtsada lugu maailma nüüdisjazzist ja jazziklassikast. Sarja väärikaks lõppakordiks sobib kõige paremini jutuajamine Eesti jazzi “ema” Anne Ermiga. Festivalil “Jazzkaar” on olnud meie jazzielu arengus ülimalt tähtis roll. Seekord oligi jutuks “Jazzkaar”, muusikat valisin Eesti Raadio fonoteegis sisalduvate festivalisalvestuste seast. Anne, kes teab rääkida sadu värvikaid lugusid festivali ajaloost, jagas oma mõtteid ja meenutusi nii välis- kui ka kodumaiste esinejate kohta.
New York Voices, “Farmer’s Market”. (1996)
Enne: Kuidagi mustalt kõlab. Ükski välismaa ansambel nii mustalt ei tohiks laulda... Ega väga palju võimalusi ei ole, see on ilmselt New York Voices.
Pärast: See oli suur õnn, et nad siia saime. Bela Fleck oli meile just ära öelnud, kuna Riia festivali korraldaja hüppas alt ära. Hakkasin kiiresti otsima, millega on teda võimalik asendada. Siis selgus, et Soome “April Jazzil” esineb New York Voices. Tollal sai palju asju faksiga aetud. Igatahes siia nad tulid ja televisioon tegi nendega laval intervjuu. Kõlas toredalt; kui saalist kuulad, siis ongi hoopis teine asi. Ma ei ole seda salvestust üle kuulanud, nagu paljusid teisigi. See oli minu jaoks tõeline üllatus, oleks eeldanud, et kõlab paremini.
Charles Lloyd, “Blessing”. (1997)
Enne: Kiriku kõla. Kaarli kirik? Võiks ju olla Charles Lloyd, aga Lloyd on olnud nii ballaadilik ja meloodiline alles mõnel oma viimasel plaadil, muidu ikka palju ägedam.
Pärast: No näed, tal tuli vist korraks kurb meel peale. Tema viimasest Tallinnas käigust, 1967. aasta festivalist, möödus siis kolmkümmend aastat. Seda 1967. aasta spordihalli kontserti kuulsin ma kusagilt tagareast, väga võimas oli.
Siin loos on ka kuulda, et areng hakkab alles toimuma. Algul oli ta natuke mõtlik, võibolla jalutas kodus Californias ookeani kaldal... Aga see oli kummaline tõesti, et pärast pikka pausi andis see, et väike küürakas Michel Petrucciani läks Lloydi juurde, talle motivatsiooni hakata uuesti musitseerima ja ta teeb seda tänapäevani.
Lloydil oli märtsis sünnipäev. Ma ikka saadan artistidele sõnumeid, soovin sünnipäeva puhul palju õnne ja talle muidugi eeskätt, et ikka tervist jätkuks. Lloyd on ikkagi meie kangelane – 1967. aastal pööras terve maailm tema kontserdile Tallinnas suurt tähelepanu.
I. H.: Kuidas õnnestus Charles Lloyd uuesti siia saada?
Ma veel täpselt ei tunnetanud, kui palju miski võiks maksta. Mulle tundus, et Lloydi kvartett on natuke kallis ja ma küsisin management’i käest, et kuidas oleks, kui võtaks ainult Keith Jarretti. Siis öeldi mulle, et unusta ära, Jarrett on kümme korda kallim. Nii jäin ikka Lloydi juurde.
Mulle meenub veel, et raekojas oli ka väike vastuvõtt ja Lloyd kiitis meie muusikuid, kes seal esinesid. Hedvig Hanson oli üks neist. Aga vahepeal oli Lloyd oma saatjatega vist metsas jalutamas käinud, nii et tal oli seal vastuvõtul suusamüts peas.
Michael Schiefel, “Yesterdays”. (1998)
Enne: Nii ilus, põhjamaine. Kas võib olla, et see laulja ei olegi naine, vaid hoopis mees? Sellist lugu ma ei mäleta, aga natuke reetis see, et siia tuli juurde teine hääl ja siis veel kolmas ja neljas.... Kuidas mehed saavad sellist häält teha, kui nad ei ole kontratenorid? Igatahes on see Michael Schiefel, ka mitmeid kordi siin käinud. Falsett tuleb tal suurepäraselt välja.
Orelipunktile üles ehitatud, mis lugu see siis peaks olema?
Pärast: Ohoo, jazziklassika, aga tema versioonis täitsa omamoodi. Esimene kord, kui ta esines arhitektuurimuuseumis, lõi kontsert täitsa pahviks. Loop’imine õnnestus tal juba tol korral päris hästi. Sel ajal oli see midagi väga uudset.
Schiefeliga oli selline lugu, et ma sain Cannes’is muusikamessil tema plaadi ja kuulates oli selge, et ma tahaksin seda artisti siia saada. Viimati kuulsin teda hoopis Ungaris European Jazz Network showcase’il, kus ta esines koos Ungari muusikutega.
Beatlejazz, “Come Together”. (2000)
Enne: Ma ei teagi, kes meil seda tuntud lugu mänginud on. Intonatsioonid on natuke nagu Avishai Cohenil.
Pärast: Alguses petsid need laadilised intonatsioonid mind ära. Kui see on Beatlejazz, siis sel juhul mängib David Kikoski koos meie Brian Melviniga. Ilmselt Estonia kontserdisaalis salvestatud.
Kikoski on omajagu kapriisne. Temaga seoses meenub mulle üks “Pori Jazzi” kontsert, kus mängisid ainult staarid eesotsas Michael Breckeriga ja klaveril oli Kikoski. Kõige rohkem säraski just tema ja üks ta improvisatsioon sai tohutu aplausi osaliseks. Ja kui Brian esmakordselt Eestisse saabus, siis käis nii üks kui teine muusik tema juures konsultatsioonis, sest paljudele avaldas muljet, et on võimalik nii stiilselt trumme mängida.
Kristjan Randalu / Taavo Remmel, “When I Know the Answer”. (2001)
Enne: Tundub, et siin on Eesti muusikud. Järsku Randalu? Väga ilus laulev kontrabass. Pakuks, et bassil on Taavo Remmel ja tegemist oli raekojas toimunud kontserdiga.
Pärast: Kristjan mängib ka soolokontserdi ilusti maha. Selliseid julgeid muusikuid võiks rohkem olla. Esimesel korral esines Kristjan Randalu “Jazzkaarel” minu mäletamist mööda koolides ja talle saadeti tänutäheks meie kontorisse üks ratsuritäht, mis püsis väga kaua. Koolilapsed ja õpetajad olid väga tänulikud.
Mind hämmastas see, et kui Ari Hoenig tuli Kumusse esinema, siis Kristjan, kel oli suur soov Hoenigiga koos mängida, harjutas plaadilt kogu materjali selgeks ja nad andsid kontserdi nii, et ei saanudki enne proovi teha.
Maailmas on nii palju häid muusikuid. Et silma paista, on tihtipeale vaja õnne. Festivalikorraldaja mätta otsast – peab olema julgust ka tundmatu artist kavva võtta. Tuntud artiste tuleb publik ikka kuulama, aga “Jazzkaarel” on ka alati palju uut.
Kadri Voorand Trio, “Õhtud on õunte värvi”. (Plaadilt “Kosmogooniline etüüd”.)
Enne: See on loomulikult Kadri Voorand. Nüüd tuli tal ka uus plaat välja. Võttis pikalt aega, et inimesed harjuksid tema stiiliga, mis on veidi jõulisem ja nurgelisem. Ta mängib nüüd ka üha sagedamini klaverit ja kasutab palju looper’eid.
Pärast: Kadri on fantastiliselt andekas. Ta on ka välismaale jõudnud, aga võiks veel rohkem. Müüridest on vahel raske läbi murda. Igaühel on oma kindlad tõekspidamised ja neid muuta on keeruline.
I. H.: Mina mäletan, et kuulsin 2006. aastal NO99 jazziklubis minu jaoks tollal täiesti tundmatut uut lauljat nimega Kadri Voorand. See, kuidas ta Thelonious Monki laulis, igatahes külmaks ei jätnud.
Jah, ta on ikka väga julge tüdruk, kohe EMTAsse minnes võttis Monki ette. Aga ta on ise tunnistanud, et ei teadnud jazzist ööd ega mütsi, kui seda õppima läks. Julge pealehakkamine on alati pool võitu.
Al Di Meola “Misterioso”. (2008)
Enne: See on ilmselt eelmine kord, kui Al Di Meola käis “Jazzkaarel” esinemas. Kontsert toimus Estonia kontserdisaalis. Mõni lugu oli Piazzollast inspireeritud.
Pärast: Akordion andis iseloomuliku värvi ja reetis, et see võiks Di Meola olla. Tänavu on ta “Jazzkaarel” trioga, selline akustiline ja rahulikum kava. Meister on meister, sellest ajast peale, kui ta mängis Paco deLucia ja John McLaughliniga plaadil “Friday Night in San Francisco”, on ta maailma tippu kuulunud.
Üldiselt on nii, et Eestis on suurem menu kitarristidel ja lauljatel. Teistega on alati palju raskem, kui just ei ole tegu absoluutse tippnimega. Tark on paremaid artiste tagasi kutsuda. Siis on kuulajatel äratundmisrõõmu ja muusikutel endil ka tore. Kõik, kes on siin käinud, tahavad ikka tagasi tulla. Eks neile meeldi see, kuidas neid vastu võetakse ja nende eest hoolitsetakse, kuidas publik reageerib. See kõik on väga oluline.
Ilmunud Muusikas 5/2016