Saariaho festivali kolm heliloojat – Helena Tulve, Jüri Reinvere, Kaija Saariaho. FOTO DIANA LIIV

 

 

Kontserdisarja “HELIjaKEEL” “Saariaho festival” 13. ja 14. veebruaril Tallinnas. Saariaho + Pärt “Peeglid”, Saariaho + Reinvere = “Igatsus”, Saariaho + Tulve = “Mäng”.

 

Veebruari teisel nädalavahetusel täitsid kontserdisarja “HELIjaKEEL” raames Kanuti gildi saali Kaija Saariaho muusikamaastikud vaheldumisi valitud eesti heliloojate loominguga.

 

Soomlanna Kaija Saariaho on erakordne helilooja, umbes kolmekümne aasta jooksul on ta kirjutanud muusikat alates soolopalast piccolo’le ja lõpetades suurejooneliste ooperitega. Ta kasutab oma teostes nii akustiliste instrumentide maksimaalseid võimalusi kui ka elektroonilisi helisid.

 

Tema muusika on meile lähedane kohati põhjamaiste ja kargete, selliste kõlavärvide ja helimaastike poolest, mis nii mõneski mõttes peituvad meis endis, milles tajume endi olemust ning mis on seega tuttavlikud ja arusaadavad.

 

Saariaho muusika on äärmiselt rikas kõlavärvide poolest. Tema värvipaletis on palju murtud toone ja õhulist pastelsust, kuid ka tumedaid ja sügavaid varjundeid, mis ei mõju raskepäraselt, vaid lahustuvad kooskõlades ning loovad kirjeldamatult maagilise atmosfääri. Saariaho on ka ise märkinud valguse ja värvide tähtsust ning mõju oma muusikale, samuti ka helide ja visuaalsete väljendusvahendite sulandumist meeltes inspireerivaks ja terviklikuks sünesteetiliseks kogemuseks.

 

Valgus ja selle varjundid ning nende tähendused on Saariaho loomingus läbiv teema, sellele vihjavad otseselt ka mitmete teoste pealkirjad. Näiteks orkestrile kirjutatud “Notes on Light” ja “Laterna magica” (viitab ka Ingmar Bergmani samanimelisele autobiograafiale), samuti Esa-Pekka Salonenile pühendatud “Lumière et pesanteur”, ansambliteosed “Lichtbogen” ja “Light and Matter”.

 

Seletamatul kombel on minu meelest omavahel seotud ka valguse temaatika ja Saariahole omane kõneteksti kasutamine sosistamise kujul. See seos eksisteerib küll väga subjektiivse taju tasandil, kuid sosin loob justkui tunde udusest valgusest, mis kord selgineb ja seguneb päevavalgusega, kuid vajub siis taas ähmase loori alla.

 

Kolmel Tallinna kontserdil kõlanud teoste puhul jäi visuaalse kogemusena silme ette läbivaiks värvivarjundeiks sügavsinine ja pastelne violetne, sekka mõned soojad valgusvihud läbi piimja udu. Kuigi kontsertide pealkirjad “Peeglid”, “Igatsus” ja “Mäng” vihjasid justkui erinevatele meeleoludele ja tundeseisunditele, oli muusika läbivaks jooneks (nagu ka viimasel kontserdil kõlanud piccolo teose pealkiri) magus piin (ehk itaalia keeles dolce tormento). See näiliselt habras hingeseisund, milles tegelikult vastuoluliselt peitub ürgne jõud, on Saariaho muusika olemus ning tõeline tuum. Just seda sisemist pingestatust ja emotsionaalset rebestumist on tabavalt kirjeldatud Petrarca tekstis “Magus piin” (Maarja Kangro tõlge):

 

 

/.../

Kui põlen vabal tahtel, siis miks ma nutan ja kaeban?

Kui vastu mu tahtmist, mis on siis kaebustest kasu?

Oo elus surm, oo meeldiv valu,

Kuidas sa valitsed mind, kui ma pole nõus?

/.../

 

Loe edasi Muusikast 4/2016

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload