Kes Sa olid, Eri Klas?

See oli vist 1949. või 1950. aasta suvi. Kultuuritöötajate ametiühingu pioneerilaager Valklas ja mina seal esialgu üsnagi argliku jõmpsikana imestasin, miks üks kräsupeaga poiss, ilmselt minust pisut vanem, käib mööda laagrit ringi poistekari sabas. Ta ei teinud ju midagi erilist – lihtsalt oli, aga poistekari tunnistas ta momentaanselt liidriks. Ta tegi kõike esimesena ja see innustas ka teisi tegutsema. Tema kamp ei olnud ainult vanemad poisid, vaid läbilõige kõigist, kes seal seekord olid. Ta oli pisut teistsugune kui teised, tema temperament kees ja nakatas kõiki. Teda kutsuti omapoisilikult Klasi Erkaks. Järgmine kord ristusid meie teed hetkeks umbes kümne aasta pärast Tallinna Muusikakoolis (praegune G. Otsa nimeline Tallinna muusikakool) ja siis juba Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Olukord ei olnud karvavõrdki muutunud – kui õpilaste tuppa ilmus Eri, koondusid pilgud ja tähelepanu temale. Nüüd muidugi ei olnud see enam poistekari, raskuskese oli rohkem tütarlastekeskne ja mehepojad mõnevõrra kadedadki.

Arvata võis, et aasta pärast kohtume temaga juba Eesti Raadio sümfooniaorkestris (ERSO), Eri löökpillide rivis, mina tšellorühmas. Me pole kunagi olnud lahutamatud kaelakuti käivad sõbrad, kuid mingi seletamatu side see oli. Võibolla mulle ainult tundus, kuid see tunne pole mind jätnud, et tal oli eriline suhe tšellistidega, sest tema isa oli ju tšellist. Oma erialases arengus oli ta nagu känguru, kes liikus suurte hüpetega ühest sündmusest teise, tegeldes vahepeal tuhande muu asjaga. Muusikakoolis sai ta dirigendina tuntuks siis, kui ta selle õppeasutuse lõpetas ja levis kulutulena uudis, et Erka Klas juhatas lõpueksamil Griegi kantaati “Uus isamaa”. Kui käes oli konservatooriumi lõpetamine, siis nähti ja kuuldi teda juba ERSO, Tallinna Kammerorkestri ja Estonia teatri dirigendipuldis. Tasub siiski täpsuse huvides teada, et Eri õppis ikkagi eriala nimega koorijuhtimine. Muusikakoolis oli tema õpetajaks Arvo Ratassepp ja konservatooriumis professor Gustav Ernesaks.

Samal ajal oli tekkinud meile ka üks mitteriiklik, kuid äärmiselt professionaalne muusikakollektiiv, nimega Tallinna Kammerorkester. Peaks mõnevõrra lähemalt selgitama, mis see oli. XX sajandi esimesest poolest olid kammerokestrid levinud musitseerimisviis. Üldjuhul oli see paarikümneliikmeline keelpilliorkester, kuhu vastavalt vajadusele kaasati ka puhkpille. Repertuaar barokist kaasajani. Meie siin saime sellisest musitseerimisviisist teada, kui asutati Moskva kammerorkester (1957), mida juhatas Rudolf Baršai (1924–2010), kes armastas lõpmatult proove teha ja esitatavaid teoseid viimistleda, kuid ka tulemused olid seni teada olevate piiride ülesed. Tallinna Kammerorkestri esimene kontsert toimus 19. oktoobril 1960 ilma dirigendita, flötist Samuel Sauluse kontserdil. 1961. aastast algas juba regulaarne töö ja kontserttegevus. Kuus valmistati ette kaks kava, mida esitati neli korda, seega kaheksa avalikku esinemist kuus. Koormus oli vinge nii pillimeestel kui dirigentidel, sageli võeti lisa öötundidest. Olid väljamüüdud abonemendid Corelli, Händeli ja Mozarti teostega ning kohe hakati esitama ka eesti heliloojate uudisloomingut, mida olid eriti varmad pakkuma Rääts, Pärt, Sink ja paljud teised. Esialgu oli dirigendiks Neeme Järvi, aga kohe alustas ka Eri Klas, kes vedas seda liini kuni 1977. aastani. Esimene kontakt Gidon Kremeriga tekkis meil veel enne, kui Moskva ja maailm temast kuulis, ilmselt 1965 või 1966, kui ta oli kammerorkestri kontserdi solist. Peale eesti heliloojate uudisloomingu esitati päris palju meil vähe või üldse mitte mängitud heliloojate töid, nagu näiteks Aron Coplandi (1900–1990) või Isang Yuni (1917–1995) omi. Suur osa oli meie oma eesti solistidel Lemmo Erendil, Arbo Valdmal, Samuel Saulusel jt ning maailmakuulsatel Emil Gilelsil, Jelena Gilelsil, Nadežda Jurenjeval, Irina Botškoval. 11. märtsil 1964 esitati tervikuna Bachi “Muusikaline ohver”, mille kavalehel on märge: Tallinna Kammerorkester – kunstiline juht Neeme Järvi, dirigent Eri Klas (veel konservatooriumi üliõpilane). Sellest tõenäoliselt saigi alguse nende kahe vägilase koostöö kammerorkestri valdkonnas. Eri Kas tõi meile Alfred Schnittke (1934–1998) teosed ja siis ka selle looja enda.

Järgmine teede ristumine toimus meil Moskvas, kus Eri stažeeris Suures Teatris ja mina konservatooriumis. Elu läks taas käima Eri “dirigeerimisel”. Kuna stipipäevad langesid nii konservatooriumis ja Suures Teatris kokku, siis korraldas Eri nii, et sel päeval saime kokku Suure Teatri ees purskkaevude juures ning siirdusime tavaliselt Budapesti restorani lõunale, millest aeg-ajalt võis saada ka õhtusöök. Stipile oli see kurnav, kuid vaimule vägagi värskendav, need olid aastad 1968–1971. Tallinna Kammerorkester kestis kuni 1977. aastani, siis jätkas juba Estonia teatri kammerorkester, nüüd ka Eri Klasi monopolina. Ja siin tehti ka samal 1977. aastal ajalugu. 30. septembril toimus Tallinna Polütehnilise Instituudi aulas (Mustamäel!) kammerorkestri kontsert, kus solistideks Tatjana Grindenko ja Gidon Kremer ning kavas Johann Sebastian Bachi kontsert d-moll BWV 1043 kahele viiulile, Schuberti polonees B-duur D 580 viiulile ja orkestrile, Arvo Pärdi “Tabula rasa” esiettekanne ja Alfred Schnittke “Concerto grosso”. See oli eelkõige murrang Arvo Pärdi loomingus ja koos sellega ka esitajate interpretatsioonilises mõtlemises, aga kaugele ja pikale teele saadeti sealt TPI aulast nii Pärdi kui Schnittke teosed ning ega üldiselt ei mäletata, mida seal veel esitati. See ongi ajalugu, kus üks sündmus katab täiesti teise. Olin sel kontserdil kohal ja ka peaproovis ning just esiettekande osas oli olemine suhteliselt kõhe. Muusikud solistidest kuni orkestrantideni olid tugevas hämmingus Pärdi teosest ja muidugi ka Eri Klas. Kõlasid mõtted, et jätame ära. Kuid kõik toimis, publik oli vaimustuses ja Eri on tunnistanud, et tegemist on olnud tema võetud suurima riskiga, mis päädis ajalooliselt suurima õnnestumisega.

Eri trajektoor aga suundus otse üles ja väga kõrgele ning meie teed ristusid harva, kuid kui see juhtus, siis polnud jutul lõppu. Eril kui andekal inimesel oli kombeks rääkimisel palju žestikuleerida (nii on öelnud Ernesaks) ja teha seda paigal seistes. Mäletan, et kohtusime Estonia tagaukse juures ja Eri küsis, kuhu ma kiirustan. Olin siis konservatooriumi õppejõud ja sõnasin, et tudengid ootavad mind Kaarli puiesteel. Eri ütles, et ma saadan sind. Me tõepoolest liikusime konsi suunas, aga väga katkendlikult, sest kui mina rääkisin, siis saime paar sammu astuda, aga kui Eri rääkis, siis me seisime paigal. Teekond kestis, ma ei liialda, poolteist tundi ja oli väga põnev saada otseallikast värvikaid siseriiklikke kui ka välismaiseid uudiseid. Nagu öeldud, maestro Klasi kõrge tähelend muutis meie kohtumised harvemaks ning need toimusid kõige sagedamini suvel Hiiumaal. Need juhuslikud kohtumised olid alati seotud huumoriga. Näiteks sõidan mina Kärdla keskväljakule, seal seisab ihuüksi Eri ja naerab südamest ning mind nähes ütleb, et näe hiiu huumor on nii pika vinnaga, et kohe ei saa arugi ning näitab käega tuletõrjemaja torni poole, kust ripub alla transparent tekstiga: “Tõusku kõrgele nõukogude rahvaste sõpruse leek.” Minu täpsustuse peale, et Hiiumaa tuletõrje ülem on rahvuselt usbekk, paisus Eri naer lausa forte’sse ja ta konstateeris, et nad (hiidlased) on ta ikka hästi kodustanud. Või kui saatsin oma abikaasat Kärdla lennuväljal Tallinna poole, maabus sinna piirivalve helikopter, kust kõigepealt väljus välisminister Arnold Green, siis Anna Klas ja siis Eri Klas, kes ilma pikemata teatas mulle, et su ülemus tervitab sind. Nimelt olid nad käinud külas Venno Laulul Vilsandil ja mina olin ju konservatooriumi töötaja.

Kui Eri jälle rahulikumalt kodumaal tegutses, oli tal kombeks aeg-ajalt helistada ja juttu puhuda ning see jutt oli muusikast, muusikasündmustest ja ka isiklikku nii minu kui tema enda tegemistest. Kui temast sai Tallinna Filharmoonia kunstiline juht, haaras ta ka mind oma entusiasmiga vastavalt minu võimalustele kaasa lööma. Küsimata, kas mul on vähe või palju tegemist, suunas ta mind Eesti Kontserdi ja kutsus Tallinna Filharmoonia loomenõukokku ja kui seda veel väheks jäi, siis ka Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukokku. Olen Erile väga tänulik selle koormuse eest, sest sain ja saan veelgi osa nende suurepäraste asutuste tegemistest ja muredest ning ehk kuidagi ka aidata neid selles töös, aga Erit jälgides olen palju-palju õppinud seda, kuidas ei aeta isiklikke asju, vaid mured on institutsionaalsed ja sinna rakendatakse kogu vaimujõud.

Ma ei hakka üle kordama, mida maestro Eri Klas on teinud Estonia teatri, ERSO, RAMi heaks või kuhu ta on neid viinud ja kui suur dirigent ta oli, aga meeles tuleb pidada , et eelkõige oli ta INIMENE selle sõna kõige väärikamas tähenduses. Eri ei saa enam küsida kes ma olen, sest meile, kes me Sind tundsime, ja Eesti rahvale oled Sa igavesti ERI KLAS. Aitäh, et sain Sind tunda.