_page-0001.jpg)
Giuseppe Verdi ooper. Antonio Ghislanzoni libreto Auguste Mariette’i stsenaariumi järgi. Lavastaja: Tobias Kratzer (Saksamaa). Kunstnik: Rainer Sellmaier (Saksamaa). Valguskunstnik: Priidu Adlas. Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Risto Joost. Osades: Heli Veskus või Aile Asszonyi (Aida), George Oniani (Gruusia) või Michael Wade Lee (USA, Radamès), Monika-Evelin Liiv või Agnieszka Rehlis (Poola, Amneris), Jassi Zahharov või Aare Saal (Amonasro), Denis Sedov (Venemaa/Iisrael) või Pavlo Balakin (ülempreester Ramfis), Mart Laur või Märt Jakobson (Egiptuse kuningas), Olga Zaitseva või Kadri Kipper (Kuninganna), Mart Madiste või Oliver Kuusik (Saadik). Esietendus Rahvusooper Estonias 22. I 2016.
Ei oma mingit tähtsust, mida sinust räägitakse. Peaasi, et räägitakse!
See mõttetera on käibel poliitikas ja poliitikute puhul. Sama võiks öelda ka 22. jaanuaril Rahvusooperis esietendunud Giuseppe Verdi ooperi “Aida” kohta. Pole kedagi, keda Tobias Kratzeri lavastus oleks jätnud ükskõikseks. Kired möllasid muusikainimeste hulgas juba pärast esimest vaatust. Näha võis säravaid silmi, elavat žestikuleerimist, ebalevat hukkamõistu ning kortsus kulmu. Ooperipublik, kes muidu jalutab vaheajal sulnilt ringi, oli silmanähtavalt elevil, valjuhäälseid arvamusavaldusi kostus nii paremalt kui vasakult. Kuluaarides, raadio- ja telesaadetes jätkus kõneainet veel pärast mitmendat etendustki. See on 21. sajand. Ehmata, šokeeri, raputa, nihuta piire, katseta! Siis räägivad sinust ja sinu tegemistest kõik. Vähemalt selle eesmärgi täitis Tobias Kratzeri lavastus sajaprotsendiliselt! Rahvusooperi turundusosakond oli juba eelnevalt teinud head tööd, ootused olid kruvitud kõrgele – meedias lansseeritud mõte millestki enneolematust, räägitud liivatonnidest laval, elevandist, suurtest tunnetest! Mis aga toimuma hakkas, kui eesriie avanes, ületas ikkagi kõik varem mõtetes valmis konstrueeritu. Tuleb muidugi tunnistada, et nii mõnelgi traditsioonilisel “Aida” etendusel, kus kõik on jooksnud oma etteaimatavat rada, on hoolimata ilusast muusikast, võimsast lavapildist ja suurepärastest lauljatest ikka aeg-ajalt mõte läinud uitama, pilk häguseks ja lõuga siginenud väike haigutust varjav pinge. Seekordne “Aida” haaras kõik meeled ja mõistuse kaasa esimesest hetkest alates ja tekitas tihedalt üksteisele järgnevaid emotsionaalseid ehmatusi ja kummalisi mõtteseoseid nii palju, et vahepeal tuli pead raputada, et kuidagigi korrastada seda segadust, mis kihthaaval iga järgneva hoogsa stseeniga lisandus. Just siis, kui mõtlesid, et enam ootamatumaks (et mitte öelda hullemaks) minna ei saa, selgus järgmisel hetkel, et ikka saab küll.
Mentaalne nihkessemineku tunne tekkis kohe, kui eesriie avanes. Tundus, et mitte millestki ei saa aru: kirjade järgi peaks laval olema sõdalane, kangelane, kes unistab auhiilgusest ning võitudest. Selle asemel istub hotellitoas voodil T-särgis tavaline meesterahvas, kes ringutab, sügab kõhtu, teeb kümme kätekõverdust ning saab paanikahoo tema ees kangastuva imearmsa elevandi peale. Saabuv kaunis orjatar Aida, kes peaks olema Etioopia kuninga tütar ja sünnipäraselt printsess, osutub alandlikuks toateenijaks, halliks hiirekeseks. Millegipärast räägivad nad armastusest... Seejärel siseneb hotellituppa päikeseprillide ja peene sigaretiga kaunis ning võimukas naine, kes näeb hallis hiirekeses endale T-särgis mehikese armastuse pärast konkurenti. See peaks siis olema Egiptuse kuninga tütar Amneris... Kuningas ise on suurt kasvu heas ülikonnas ärimees, kuninganna näeb oma Chaneli kostüümis välja nagu Kristiina Ojuland ning ülempreester on silmakirjalik tiirane vene papp. Üsna varsti saab selgeks, et kui üldse millestki tahad aru saada, siis tulebki kuulata muusikat ja teksti eraldi ning vaadata laval toimuvat kui omaette lugu. Tekib ületamatu soov, et selles ometi oleks mingi tähendus, mingi sõnum. Kõik kisub järjest pöörasemaks. Kuninganna laulab palvet “Oo, suur Ptah...”, vääneldes ise erootiliselt patuse papi käte vahel. Kauni orkestrimuusika saatel vägistab seesama papp hiljem voodiveerel jõhkralt Aida, mille peale paar inimest saalist lahkub ning kolm minu ees istuvat last nihelema hakkavad. “Gloria Re!” triumfimarsi saatel valguvad lavale sillerdavates egiptuse stiilis kostüümides tegelased, käima läheb tõeline bakhanaal ja algab Aida suhtes ängistav koolikiusamine.
Loe edasi Muusikas 3/2016