Nagu oma

Dmitri Hvorostovski. Foto hvorostovsky.com

Dmitri Hvorostovski kontsert Nordea kontserdimajas 24. jaanuaril.

Tuntud ooperilaulja, sametise häälega baritoni Dmitri Hvorostovski soolokontserdid on alati erakordne sündmus nii maailma juhtivates kontserdipaikades kui ka meil siin Eestis, kus ta on juba varemgi mitmel korral esinenud. Olles esmalt küll ooperistaar, annab Hvorostovski ka märkimisväärselt palju kammerkontserte. Tallinnas alanud tuuri järgmised ülesastumised toimuvad Carnegie Hallis, Toronto Koerner Hallis ja Chicago ooperis. Mingis mõttes võime Hvorostovskit nagu omakski pidada, sest tema kauaaegne ja väidetavalt armastatuim lavapartner on eesti pianist Ivari Ilja. Muusikud kohtusid esmakordselt mainekal Cardiffi laulukonkursil 1989. aastal, kui Irina Arhipova Iljat Hvorostovskile kontsertmeistriks soovitas. Ilja, keda Eestis hinnatakse enim võrratu Chopini interpreteerijana ja teatakse ehk peamiselt solistina, oli sel ajal juba aastaid Arhipovaga koostööd teinud. Hiljem lisandusid ansamblipartneriteks veel Maria Gulegina, Pauletta deVaughn, Elena Zaremba ning ka võrratu Dmitri Hvorostovski, keda seatakse tihti lauljate vokaaltehnika etaloniks. Renée Fleming on ühes intervjuus maininud, et narrib Hvorostovskit sageli tema “kolmanda kopsu” pärast ja Hvorostovski ise on tunnistanud, et uhkeldab vahel oma pika hingamisega ka lihtsalt edevusest. Kord aga juhtus La Scalas Verdi “Don Carlo” proovi ajal harjutussaali sisenema dirigent Riccardo Muti. Hvorostovski, kes luges teksti noodist, soovides enam-vähem ladusalt osa läbi laulda, unustas seejuures hingata. Muti märkas seda ja täheldas: “Nojah, küllap see tema legendaarne hingamiskontroll ja pikkade liinide laulmine johtub sellest, et ta lihtsalt ei tea, kus hingata”.

Nordea kontserdimaja saal oli välja müüdud ja staarile toodi lilli kohe, kui ta lavale ilmus. Nii palju kui olen vaadanud salvestusi karismaatilise Hvorostovski esinemistest, on ta publikuga suheldes alati naerusuine, kontaktialdis, kavala sädemega silmades. Seekord oli tema olek tavatult tõsine ja keskendunud ning esituses võis tunda oma mina jõulist maksmapanekut. 2015. aasta suve algul avastati Hvorostovskil peaajukasvaja, mida kohe ka ravima hakati. Ja kui varem polnud ükski tema esinemine haiguse tõttu ära jäänud, siis nüüd annulleeriti kõik suvised kontserdid. Peale keemiaravi naasis Hvorostovski septembris ooperilavale, lauldes Metropolitani “Trubaduuris” krahv di Lunat. Ühes varasemas intervjuus on ta öelnud, et treenib oma häält nagu sportlane ja on seetõttu võimeline laulma ka haigena. Tallinna kontsert oli (ilmselt) selle väite tõestus.

Kava koosnes hoolega valitud sügavasisulistest romanssidest (tekstid Puškinilt, Tolstoilt jt vene kirjanduse klassikutelt). Alustati Glinkaga. Kui laulja vajas ilmselt pisut aega enda “sisselaulmiseks”, siis Ivari Ilja mäng oli nauditav esimesest noodist. Orgaaniliselt ja lauljat arvestades läks ta kaasa solisti iga agoogilise kiirenduse ja laiendusega. Ilja eel- ja järelmängud on legendaarsed ja seda kogesime selgi õhtul. Kahjuks kuulsime publiku hulgast ka mõningaid mobiilihelinaid, hoidsin hirmuga hinge kinni – kumb esineja seekord solvunult lavalt lahkub? Õnneks seda ei juhtunud. Kui Glinka romanssides tundsin puudust hääle erinevatest kõlavärvidest – Nordea saal ei mängi akustiliselt kaasa ja on sellisteks kammerkontsertideks lihtsalt liiga suur –, siis Rimski-Korsakovi laulus “Na holmah Gruzii” suutis Hvorostovski tekitada ruumis tajutava laiuva maastiku avaruse. Väga meeldejääv oli Rimski-Korsakovi “Tšto v imeni tebe mojom?”, mis kuidagi vist sobis sel hetkel Hvorostovski enda meeleoluga. Tšaikovski romanssidest tekitas rahuloleva äratundmiskahina “Sred šumnogo bala”, kus pääses mõjule laulja tavapärane lüürilisus ja emotsionaalsus.

Kava lõpetas pisut ootamatult Richard Straussi Lied’ide blokk (eelreklaam lubas vene romansse). Vaieldamatult minu lemmikosa kontserdist. Vene romansid on Hvorostovskile igiomased ja sisse lauldud, neid esitas ta kõigutamatu üleoleku ja teatava iseenesestmõistetavusega. Straussi loomingusse suhtus ta tuntavalt suurema aukartusega, mis mõjus seetõttu elavalt ja värskelt. Sugestiivses “Allerseelenis” oli märgatavalt teistsugune meeleolu, kui kogu eelnevas tunnetest nõretavas vene programmis. Karge, pühalik ja hinge puudutavalt isikupärane tõlgendus. Järgnevas loos “Befreit” demonstreeris Hvorostovski oma legendaarset pikka hingamist. Ivari Ilja sõnul maailma ilusaima avamänguga “Morgen” maalis meile pildi imelisest hommikust, märksõnadeks õrnus, õhulisus ja helgus. Igas uues harmoonias ilmus uus sametine värv. Hoolimata saate hõredast faktuurist oli see nii tähendusrikas, et vahepeal unustasin end terviku asemel klaverisaadet kuulama. Uhke lõpuloona kõlas Straussi “Cäcilie”, kus said särada nii voogavat jõulist vokaali esitanud laulja, kui ka tormlevat ja mängutehniliselt keerukat saadet esitanud pianist. Kaks professionaalselt ja muusikaliselt võrdväärset partnerit, kelle karismaatiline musitseerimine ei jäta kedagi puudutamata. Hvorostovski on öelnud, et tema suurim eesmärk on tekitada intiimne side iga kuulajaga, olla igaühele isiklikult oma. Usun, et see õnnestus tal selgi korral. Publik aplodeeris püsti seistes. Lisaloos, Napoli laulus “Passione”, kui ei olnud enam tarvis jõuvarusid kokku hoida, esines Hvorostovski täies suurejoonelisuses, elas sügavalt muusikasse sisse, mängides nii tempo- kui dünaamika nüanssidega, pannes publiku vaimustusest juubeldama.

Erakordse kontserdi korraldas Onegin OÜ, kelle järgmiseks maailmaklassi esinejaks Tallinnas on Vladimir Spivakov. Nii tema kui ka Hvorostovski on nimed, keda iga muusikaarmastaja tahaks kuulda ja näha. Kahjuks peab tõdema, et kontserdi reklaam levis kanalites, kus ka suurimad fännid (sealhulgas siinkirjutaja) sellele peale ei satu. Siit nõuanne – võtke teavitustöö uhkemalt ette, et kõik soovijad ikka jõuaksid oma iidoleid kuulama.