Varajase muusika keskus EMTAs

EMTA klavessiiniõpilaste kontsert 2015. aastal Adamson-Ericu muuseumis. Ees istub Imbi Tarum. FOTO ERAKOGU

 

Eelmise aasta detsembrikuul rääkisime EMTAs sügisel avatud varajase muusika keskuse käivitumisest koos selle juhataja, klavessinistist filosoofiadoktori Imbi Tarumiga. Asjaolu, et see valdkond on nüüd akadeemilises õppeasutuses jõuliselt esindatud, ärgitas kõnelema avaramatelgi teemadel. Vestlusse olid haaratud veel ka EMTA barokkviiuli õppejõud Meelis Orgse ning klavessinist, praegune EMTA doktorant Saale Fischer. 

 

Mida siis 2015. aasta septembris tööd alustanud EMTA varajase muusika keskus ja selle tegevus endast kujutab?

 

Imbi Tarum: Alates 2015. aasta sügisest on EMTAs tõepoolest toimunud mõningased õppeüksuste ümberstruktureerimised. Rõhutan, et vast avatu on nimelt varajase muusika keskus, mitte osakond. See on kahtlemata meie kultuuri- ja hariduselu suursündmus, mida on aastakümneid ette valmistanud mitmedki asjakohased suundumused ja ettevõtmised. Huvitav on seik, et olid ajad, mil varajase muusika n-ö läbimurre ei toimunud üldsegi mitte pealinnas Tallinnas, vaid Viljandis – teatavasti tegutsesid seal omal ajal agaralt Tõnu Sepp ja Viljandi Linnakapell.

 

Viimase 30 aasta jooksul on neid vägagi nostalgiahõngulisi sündmusi toimunud ohtrasti. Enamasti on nad olnud seotud ansambli Hortus Musicus aktiivse tegevusega, aga ka kontsertidega erinevate festivalide egiidi all Tallinnas, Haapsalus, Viljandis, Tartus.

 

Vanamuusikat ei saanud aastakümneid tagasi sõnaga “akadeemilisus” mitte kuidagi seostada. Kui sõnastikke uurida, siis sõna “akadeemia” tähendus on aegade jooksul kolossaalselt muutunud. Lüües lahti ÕSi väärika köite, leiame sellele hulga vasteid: “akadeemia” = kõrgkool, teadusasutus; akadeemiline = kõrgkooli v. teadusasutusega seotud; traditsiooni järgiv, akademismile omane; teaduslik, kuivteoreetiline. Pilku köitis sõna “akademism” seletus = eluvõõras, akadeemilist traditsiooni dogmaatiliselt järgiv ainekäsitlus teaduses ja kunstis. Mis puudutab vanamuusika viljelemise algusaegu Eestis, siis akademismi vastu on õnneks alati oldud tõrjuv ning Hortus oli ses suhtes omal ajal esirinnas ja paljudele teenäitajaks.

 

Sõna “akadeemia” tähendust ajaloos vaadeldes näeme, et alles 18. sajandil loodi akadeemiaid ehk uurimis- ja õppeasutusi meie mõistes. Sellele eelnes oluline periood: teatavasti hakati 16. sajandi lõpus Itaalia linnades Firenzes, Roomas ja Napolis moodustama õpetlastest ja kunstikummardajaist akadeemiaid ehk Camerata’sid, mis said renessansi ja barokiajastu humanismi kandjaiks. Akadeemia oli itaalia renessansi keskne vaimne mõjutaja, seal tegeldi peamiselt platooniliste ja uusplatooniliste kirjutiste tõlkimise, uurimise ja tõlgendamisega. Akadeemiad olid põhiliselt õukondade juures, seega moodustas selle liikmeskonna valdavalt aadel. Oluline on teada, et need institutsioonid olid sõltumatud nii riiklikust kui kiriklikust doteeringust, keskendudes teaduse ja kunsti harivale küljele, loovale suhtlusele asjaosaliste vahel. Üks vanimaid akadeemaid, Veronas u 1500. aastal asutatud Accademia degl´Incatenati  koosseisus olevat tegutsenud helilooja, kelle ülesandeks oli akadeemia liikmete loodud luuletuste viisistamine, samuti oli siin maestro, kes pidi tagama mõttekaaslastest liikmetele muusikaõpetuse.

 

Mis asjaolud toetasid varajase muusika keskuse avamist?

 

Imbi: Üks neist oli tõsiasi, et muusikaakadeemia oli aastaid oodanud kultuuriministeeriumilt toetust pillide, sealhulgas renessansi ja baroki pillide ostmiseks. Viimaks see võimalus tekkiski ning siis tuli kiiresti teha hulk otsuseid paljudes küsimustes: millistelt meistritelt pillid tellida, mis pillid, keda kutsuda õpetama jne. Peaaegu iga osakond sai toetust, osteti kaks väärt klaverit, klavessiini tellisime soome meistrilt Jukka Ollikkalt ja peagi saabub kohale ka haamerklaver. Teatavasti on Eestis palju klavessiniste, senini on olnud puudu eelkõige headest keelpillimängijatest.

 

Millist täiendust instrumentide näol keelpilliosakond sai?

 

Meelis Orgse: Sügisene akadeemilise aasta algus oli pingeline, kuna kevadel tellitud pillid polnud septembriks veel kohale jõudnud. Töö sai alata alles esimese poolaasta lõpul, kuid nüüdseks on pillipark koos. Meil on neli viiulit (sh üks varabaroki viiul), kaks vioolat (sh üks varabaroki vioola), kolm gambat (6-keelne, 7-keelne bassgamba, soprangamba), kaks barokktšellot. Minul on praegu kolm õpilast, soomlasel Markus Kuikkal on kolm gambaõpilast.

 

Lisaks uue keskuse avamisele on käesoleva artikli oluliseks teemaks küsimus, mis saksakeelsena kõlab ehk pareminigi: Gibt es in Estland eine Alte-Musik-Szene? Ilmselgelt on siin mõeldud laiemat nähtust kui esinemislava. Eesti keeles otsisin sõnale Szene vasteid, leidsin: stseen, areen, lava, püüne… ent kõige mõistlikum tundus mulle olevat siinkohal sisuliseks vasteks võtta sõna “platvorm”, mis tähistab rühmitise ühtset tegevusalust. Küsimus Imbile ja Saalele: kuidas selle platvormiga Eestis lood on?

 

Imbi: Oma ringkond, kes varajast muusikat viljeleb, on Eestis täiesti olemas. Võiks öelda, et meil on sellega väga hästi, ehkki praegu on veel miinuseks see, et haritud noori tuleb vähe peale. Nii-öelda isehakanuid on palju, mängijaid ja festivale on piisavalt, lisaks küllaltki elav kontserdielu. Haridus võiks tulla selle protsessiga kaasa, et saaks tekkida mingi sisuline platvorm, veelgi laiapõhjalisem alus. Eestis alustatu järel on alati võimalus end ka välismaal täiendada, mida paljud kasutavadki.

 

Saale: Platvorm või püüne eeldab ühelt poolt kohti, kus muusikat esitada, teiselt poolt neid, kes esitavad, kolmandaks kuulajaid, kes tahavad kuulata. Laias laastus tundub, et kõikidesse lahtritesse saab märkida: jah. Eesti on koduks mitmele festivalile, reale vabakutselistele instrumentaalkooslustele, mitmele vanamuusika huviga koorile, äsja kokku kutsutud EMTA barokkorkestrile ning muidugi Euroopa ühele vanimale vanamuusikaansamblile. Viimase näol on meil vist lausa maailma mastaabis ainulaadne pretsedent – riigi palgal olev vanamuusikaansambel. Ehk eksin, aga kui mõelda Euroopa tippude peale, nagu näiteks Jordi Savall jpt, siis selgub, et enamik neist on iseenda tööandjad. Palgasaamise privileeg on mujal maailmas jätkuvalt ikka sümfoonia-, linna-, teatriorkestritel. Nii et selles mõttes oleks Eesti ju nagu eesrindlikki.

 

Kas riigi palgal oleva varajase muusika kollektiivi olemasolu pole siiski ka omamoodi märk avalikkuse tunnustusest?

 

Saale: Muidugi on see tunnustus ning arvestades Hortuse olulisust ja panust meie kultuurilukku, siis igati auga teenitud tunnustus. Kuid kui stabiilne riiklik tugi on tagatud ühele ansamblile ning teised, kvalitatiivselt ehk sugugi mitte halvemad koosseisud, töötavad projektipõhiselt, siis tekitab see ebavõrdse olukorra. Riikliku toe all ei mõtle ma ainult honorare, vaid ka kogu kontserdiga seotud tugitegevust, nii et vabakutselistel koosseisudel tuleb lisaks proovide tegemisele ja harjutamisele sageli ise leida (tasuta) prooviruumid, korraldada pillide transport, osta keeli ja hooldada pille, tõlkida aariaid, koostada kavatekste, korraldada reklaami ja piletimüüki. Eriti just müüki puutuvat ei jõua ise nii suurelt ette võtta, kui see on võimalik avalik-õiguslikul institutsioonil. Enamasti teeme seda tööd meelsasti ja tasuta oma igapäevase palgatöö kõrvalt, kuid küsimus on selles, et sama energia ja aja võiks suunata ka muudesse tegevustesse, näiteks kvaliteedi või kvantiteedi tõstmisse, tootes kokkuvõttes rohkem kultuuri.

 

Loe edasi Muusikast 3/2016

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload