_page-0001.jpg)
Jumalikud “juhused”
Franz Schuberti laulutsüklid “Ilus möldrineiu” ja “Talvine teekond” on tänase päevani erakordselt armastatud ja populaarsed. Kritiseeritud on teoste tekstivalikut ja väidetud, et Wilhelm Mülleri luule ei küüni Schuberti muusika tasemele. Kuid kas on maailmas juhuseid? Minu jaoks on tegu muusika ja teksti ideaalse sümbioosiga, kus ei sooviks küll ühtegi detaili muuta.
Nende teoste maailm on enesehävituslik – peategelane läheb vabasurma, enamik laule kõneleb surmast ja selle ihalusest. Kui mitte otseselt, siis kaudselt ikka: läbi helistike ja nende omavaheliste suhete, läbi rütmifiguuride ja faktuurilahenduste nii vokaal- kui klaveripartiis. Tulemus on geniaalne ja depressiivne. Tsüklid on kirjutatud tenorihäälele ning just originaalhelistikes hakkab minu meelest kõnelema nende teoste tõeline sõnum. Seetõttu ei vaimusta mind enam varem väga meeldinud baritoni Dietrich Fischer-Dieskau tõlgendused – helistikud on liiga madalad ja “valed”. Geniaalses muusikas on ka väiksemate detailide muutmine olulise tähtsusega, rääkimata siis sootuks teisest helistikust.
Tenor Jonas Kaufmannil on kõik eeldused, et luua need teosed meeldejäävaiks: ta laulab originaalhelistikes ja oma emakeeles, tal on suurepärane tehnika, kaunis baritonaalne tämber, suur dünaamiline amplituud. Tundub, et ta suudab oma häälega teha kõike, mida soovib, miski ei jää tehnilise küündimatuse taha. Ja ometi poleks kõigest sellest kasu, kui poleks kõige tähtsamat, seda miskit, mis eristab väga head ja imelist esitust.
Räägitakse, et andekus on kõige suurem tarkus. Ma ei mõtle mehaanilist mängu- või laululusti, mida kahetsusväärselt sageli andekuseks tituleeritakse. Ma ei räägi ka nn variandivirtuoosidest, ehkki sobival hetkel õigete valikute tegemine on samuti muljet avaldav oskus. Selliseid muusikuid on päris palju ja tihti on nad ka edukad, kuid puudub see kõige olulisem – võime ja soov helilooja maailma tajuda ning see kuulajateni tuua. Tõeline loomine, isegi kui sellega kaasneb eksitus, sünnib alati armastusest kellegi teise, mitte aga iseenda vastu. Seda tajuvad ka sootuks kunstikauged muusikalised omnivoorid ning vahest professionaalidest isegi sagedamini, sest nad pole pähe õppinud muusikalise võimatuse käsiraamatut ning neil pole vaja rakendada unustamistehnikat. Jah, kuidas drillida mälu unustama? Me tegeleme palju sellega, et õppida meeles pidama, kuid veelgi väärtuslikum oleks ju võime meelega unustada! Olla kontserdipubliku hulgas see “ideaalkuulaja”, kes on vaba stampidest ja eelnevatest kuulamiskogemustest.
Talvine möldrineiu
Jonas Kaufmanni ei saa kindlasti süüdistada eespool mainitud koledates pattudes. Ta on kahtlemata ääretult andekas muusik selle sõna kõige paremas mõttes, kuid kas ta ise mõistab oma talendi suurust ja olemust? Oma intervjuus “Ilusa möldrineiu” plaadiannotatsioonis kõneleb Kaufmann, et see laulutsükkel eeldab noort häält ja noort hinge, et see kõneleb noormehest, kes loo alguses on muretu, rõõmus ja õnnelik ning kelle elu muutub õnnetu armastuse tõttu drastiliselt. See on muusikateadlaste hulgas üsna levinud seisukoht, ehkki spekuleeritud on ka vastupidise variandiga. Mina aga kõike seda Kaufmanni esituses ei kuule, mitte kõige vähemalgi määral. Vastupidi, Decca plaadimärgi all 2009. aastal välja antud “Die schöne Müllerin” on ääretult valus, ahastav ja psüühikat raputav kuulamiskogemus esimestest taktidest alates. Ehkki “Möldrineiu” on minu ellu kuulunud juba ligi 30 aastat, avanes see lugu tõeliselt alles Kaufmanni ja tema võrratu klaveripartneri Helmut Deutschi kaudu. Esiteks sai selgeks, kui mõttetu on üritada luua alguses õnneliku möldriselli kuvandit – “materjali vastupanu” on lihtsalt liiga tugev, kõik noodipildis nähtuv kõneleb teist keelt. Ma arvan, et Schubert tundis vokaali piisavalt hästi, et kõnelda ka selle kaudu, kui mugavaks või ebamugavaks on ta laulja elu teinud.
Loe edasi Muusikast 3/2016