“MustonenFest” – piirideta muusika ja maailmanimed

02/03/2016

Festivali avakontsert, esiplaanil üks festivali kuulsaid külalisi, pianist Boriss Berezovski, dirigent Andres Mustonen ja ERSO kontsertmeister Triin Ruubel. Foto Eesti Kontsert / Peeter Langovits

 

Igal aastal jaanuaris-veebruaris peetav “MustonenFest” on üks Eesti Kontserdi atraktiivsemaid ja elavamaid festivale. Selline oli ka tänavune, 30. jaanuarist 6. veebruarini toimunud üritus. Tänu kunstilisele juhile Andres Mustonenile on siit läbi käinud Eesti mõistes rekordarv maailmakuulsaid muusikuid. Loetlegem neist mõnda: Mischa Maisky, Gidon Kremer, Emma Kirkby, Jordi Savall, Gustav Leonhardt, Liana Issakadze, Natalia Gutman jt.

 

1989. aastal Mustoneni algatatud barokkmuusika kontsertide sarjast kasvanud festival  on kandnud mitmeid nimesid, nagu Tallinna barokkmuusika festival ja “OpeNBaroque”. Siit võib näha kunstilise juhi Andres Mustoneni huvide avardumist ja muutumist ning liikumist varajase ja barokkmuusika juurest maailmamuusika, rocki ja jazzini. Praegune nimetus “MustonenFest” kajastabki väga täpselt festivali olemust. Kava pannakse kokku, lähtudes kunstilise juhi huvidest ja kiindumustest. Mustonen ütleb: “Mind huvitab festivali raames kõik, mis on seotud selle tsivilisatsiooni lätetega, milles me elame juba üle kahe tuhande aasta ja ma jätkan neid otsinguid juba mitmendat festivali järjest. See on varakristlik muusika, koptide koorid, süüria ja bütsantsi muusika ning mis seosed on sellel Raskatovi, Gubaidulina või Pärdiga. See on võrgustik, mis mind huvitab.”

 

Ammendamatu energiaga Mustonen tegi sel festivalil tõepoolest kõike: dirigeeris sümfooniaorkestrit (ERSO), kammerorkestreid (Moskva Virtuoosid, Klaaspärlimäng Sinfonietta), koore (segakoor Latvija, RAM); esines oma kollektiividega Hortus Musicus ning Art Jazz kvartett ja soleeris viiuliga erinevates teostes. Ühest küljest justkui egotsentriline, teisalt ka päris huviäratav selline ühe isiksuse pitser erinevate esitajatega. Festivali maailmanimega külalised olid muljetavaldavad: Spivakovi kammerorkester Moskva Virtuoosid ja pianist Boriss Berezovski. Berezovskit pole Eestis juba mõnda aega näinud, seda rõõmustavam oli nüüd see võimalus. 1990. aastal IX Tšaikovski konkursi võitnud Berezovski ehk “tsaar Boriss”on võimas, kõigesse mingi sisemise naeratusega suhtuv, laval end vabalt tundev, lava taga sõbralik ja rõõmsatujuline. Ta on õppinud Moskva konservatooriumis Eliso Virsaladze juures ja kui paljud suurepärased vene muusikud tunnevad ehk pikematki aega ikka seotust kas oma õppeasutuse (Moskva või Peterburi konservatooriumiga) või professoriga, siis Berezovski on vaba vaim, keda isiksuse haare on tõmmanud sinna ja tänna, Nikolai Medtneri loomingu avastamisest pärimusmuusikani. Elanud on ta pikka aega nii Londonis kui Brüsselis, kust ta paari aasta eest pöördus tagasi Moskvasse, öeldes naljatades, et tuli kodumaale tagasi Moskva ülirikkaliku teatrielu pärast. Berezovskit on nimetatud vägevaks virtuoosiks, vene pianismi väärikaks esindajaks, vastupandamatu lavalise sarmiga esinejaks. Tema lavalist sarmi näha ja esituse suurejoonelisust sai kuulda nii Rahmaninovi kolmandas klaverikontserdis koos ERSO ja dirigent Mustoneniga kui ka järgmise päeva sooloõhtul, kui tulid ettekandele Bartóki ja Stravinski sonaadid, valik Griegi, kimp Scarlatti sonaate ning Stravinski tehnilise kõrgpilotaaži tükk “Petruška”. Tõtt-öelda oli mõni teosevalik vähe ootamatugi. Selliseid detailidesse süvenevaid väikevorme, nagu Grieg ja Scarlatti ei oleks sellise mastaapse mehe puhul isegi oodanud. See-eest olid “Petruška”, Stravinski ja Bartók üliselged ja seal väljendus Berezovskile omane väga terviklike vormide loomise oskus. Sama imelist vormitaju sai kuulda ka eelmise päeva hiigelteoses, Rahmaninovi kolmandas kontserdis.

 

Loe edasi Muusikast 3/2016

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload