_page-0001.jpg)
Heino Pedusaare, Eesti Raadio kauaaegse helirežissööri sulest on ilmunud eesti muusikaloo lugudega raamat “Uut möödunust”. Autor ise ütleb raamatu eessõnas, et see on “omamoodi kontsentraat eesti lähema mineviku kultuuriloost eelkõige helikunsti valdkonnas”. Pealkiri ütleb väga täpselt, et siin ongi palju uut infot, millest meil sageli aimugi pole olnud.
Raamat koosneb 60 esseelaadsest jutustusest, tegelasteks 20. sajandi eesti väljapaistvad tegevmuusikud, heliloojad, pillimeistrid, muusikapedagoogid. Siin on lugusid säravatest tähtedest, kelle loometegevus on olnud kui lahtilaotatud vaip üldsuse silme ees, aga siin on ka vesteid tagasihoidlikumatest isiksustest, kelle saavutused on samuti väärt, et kirjasõna kaudu kinnistada nende nimed eesti kultuurilukku. Lisaväärtust annavad raamatule peategelaste sõprade, kolleegide, õpilaste või sugulaste, samuti muusikateadlaste arvamused neist. Prantsuse vanasõna ütleb: kõik uueneb, kõik möödub, kõik ununeb. Pedusaar püüab raamatu näol vanasõnale alternatiivi pakkuda, justkui seda parafraseerides – mitte kõik ei möödu jälge jätmata, mitte kõik ei unune.
Nime “Uut möödunust” kandis ka Pedusaare väga menukas, ligi 60 aastat kestnud saatesari Eesti Raadios. Siinne väljaanne tuginebki selle saatesarja intervjuude salvestustel, mida autor on aja jooksul lihvinud, uute faktidega täiendanud, nii et need on läbi põimitud ja “läbi valgustatud” erinevate aegade kultuurikihistustest. Dramaatilis-intrigeerivat atmosfääri lisab eessõnas autori meenutuskatke teekonnast raamatu ilmumiseni. Asi selles, et raamat oli ilmumas juba 1980. aastate teisel poolel. Loetud oli (tol ajal ainuvõimaliku) tinalao teine korrektuur, kui kõrgemalt tuli korraldus väljaandmine peatada. Põhjuseks toodi paberipuudus. Tegelik põhjus oli ilmselt riikliku tsensuuri kartus, et raamatus on liiga suur osakaal pagulusse läinud kultuuriinimestel. Selle aja ideoloogia seisukohalt olid aga pagulased Nõukogude Liidu potentsiaalsed vaenlased. Pedusaar: “Käsikiri hajus kirjastusest olematusse, trükivalmis tinaladu leidis oma koha sulatustiiglis ja autoril õnnestus edasiseks ootele jätta kõigest üksikuid pelga juhuse läbi säilinud korrektuuripoognaid.” Raamat tuli uuesti kokku panna ja trükivalgust nägi see üle 25 aasta hiljem.
Mõtisklus kultuurivara säilitamisest
Järgnev mõtterännak on otseselt inspireeritud Pedusaare raamatu ilmumise Kolgata teest ja kergitas üles küsimuse meie kultuuriloolise vara kirjalikust säilimisest/säilitamisest. Millisel kujul on seda kõige otstarbekam teha? Kas raamatuna klassikalisel kujul, e-raamatuna või veel mõne variandina?
Aeg näitab, milline säilitamisviis kujuneb otstarbekamaks. Seni tuleb piirduda nende vahenditega, mis kasutada on, ja tundub, et praeguselgi ajal on raamatul kultuurikandjana ikkagi kõige olulisem roll. Seepärast on Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eelsel ajal ülioluline ja minu arvates veel õige aeg rääkida, et eesti kultuurile kõige laiema haardega suurkujudest, kellest on võetud eeskuju ja võetakse loodetavasti ka tulevikus, peaksid olemas olema albumid või monograafiad. Viimastel aastatel on selles osas otsustavaid samme astunud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum muusikute ümmargusi tähtpäevi tähistavate esindusväljaannetega – seni suurejoonelisim album “Tubin ja tema aeg” Tubina 100. sünniaastapäevaks, “Heino Eller in modo mixolydio” Elleri 120. sünniaastapäevaks, “Enne ja nüüd. Miina Härma – 150, “Mu isamaa on minu arm. Gustav Ernesaks – 100”. On veel ilmunud põhjalikke raamatuid ja albumeid Neeme Järvist, Arvo Pärdist, Eri Klasist, Jaan Räätsast, Kuno Arengust, Naan Põllust, Eduard Ojast, Miliza Korjusest, Anne Ermist. Kuid neid on siiski vähe. Nii pole ikka veel koguteost või leksikoni eesti professionaalse muusika hälliks olnud Peterburis hariduse saanud eesti muusikutest, või Jānis Cimzest ja tema Valga seminarist, mille eestlastest õpilaste baasil kasvas välja meie kooriliikumine ja üldlaulupeod, või suurkujudest, koloriitsetest heliloojatest Karl August Hermannist, Rudolf Tobiasest ja Artur Kapist, viiulisuurustest eksiilis Hubert Aumerest ja Evi Liivakust, dirigent Olav Rootsist, lauluemast Aino Tammest jne. Praegused raamatuletid on lookas tänase päeva või lähimineviku tegijate elulooliste või memuaarraamatute all, nende hulgas ka alles oma loomingulise tegevuse lävel olevatest noortest. See kõik on väga tore. Ometi sunnib see ka küsima, miks ikkagi ilmub nii vähe raamatuid meie kultuuri alustaladest, nendest kõige-kõigematest, kelle pärandist lähtuv tarkus peaks olema rahvale iga kell kättesaadav? (Siinkohal kõrvalepõige Tartusse, kus on mälestussambaid ja -kive kümnetele tegelastele. Pole aga kogu Eestile, kogu meie kultuurile alusepanijate Koidula ja Jannseni monumenti. Miks? Kes peaks selliseid asju jälgima? Kultuuriministeerium, seltsid või mittetulundusühingud?) Sama küsimus kerkib raamatute kohta. Kes reguleerib, kellest teha album või monograafia? Praegu toimib iseregulatsioon, et mitte öelda džungliseadus – kes võtab fanaatiliselt väga selge sihi ja võitleb välja trükiks vajaliku raha, see on võidumees.
Eespool kerkinud teravate küsimuste valguses koorub välja kõnealuse raamatu tähendus, tema tähtis missioon – hoida elus mälestusi meie kultuuriloo olulistest inimestest või nagu kenasti ütles Tõnu Lember 9. detsembri ühes päevalehes ilmunud raamatuarvustuses: “Raamatu kaante vahelt kumab meile vastu justkui kaugete tähtede sära ammumöödunud aegadest.”
Tähtede sära
Pedusaare raamat algab Ernst Hiisiga, meie klaveriehituse grand old man’iga. Saame teada huvitavaid fakte kirja panduna 1962. aastal. Tollal juba 90-aastane meister eksib oma mälestustes küll palju ja mõnigi asi on liialdatult lihtne või üle pakutud, ometi on sellisel mälestusplokil ajalooline tähendus ja see peegeldab hästi suurmehe laia haaret.
Tundub, et eriline sümpaatia on autoril olnud lauljate vastu. Nendest ongi kõige rohkem lugusid, 60st tervelt 24 (Rudolf Jõks, Endel Aimre, Otto Hermann, Marta Rungi, Johannes Lükki jt), neist viis väliseesti lauljaist (Arno Niitof, Helmi Betlem, Ida Loo-Talvari, Olga Torokoff-Tiedeberg, Aarne Viisimaa). Peaaegu igast artiklist pudeneb ülihuvitavat teavet. Nii saame Niitofist teada, et ta oli võrdselt tugev nii lauljana kui ökonomistina ja kui vaja, siis ka tõlkijana prantsuse keelest. Siin avaldus Niitofi vanemate kaudu ajastu põhimõte, et laulda võib küll, aga varuks peab olema ka kindel leivateenimisamet.
Artur Rinnest saame teada, et ta laulis juba 1930. aastail heliplaadile 163 laulu! Või kuidas Tartu üliõpilasnäiteringi operetilavastuses “Montmartre’i kannike” laulnud Margarita Voitest kuulnud Kaarel Ird oli põrutanud: “Selle plika võtame küll ära!” Nii sattus Voites Vanemuisesse ja alguse sai meie ühe säravaima laulutähe karjäär. Või kuidas Tooni Krooni 1933. aastal Viini laulukonkursi hõbemedaliga hiilgavalt alanud karjääri katkestas represseerimine Vene võimu poolt ja tipptasemel ooperisolist sai pärast vangilaagrist vabanemist tööd vaid koorilauljana ja klaveriõpetajana Kohtla-Järvel.
Arvukalt on jutustusi klaveri ja oreliga seotud inimestest – pianistidest Anna Klasist, Bruno Lukist, Erika Franzist, Elsa Avessonist, Vladimir Padvast, Peeter Ramulist, pianistist ja heliloojast Artur Lembast, organistist ja heliloojast Hugo Lepnurmest, organistidest Peeter Lajast ja Paul Indrast. Selgub, et Lukk on oma oskused muusika seadmiseks klaveriduole saanud Berliinis Paul Hindemithi juures. Luki ansamblipartneri Anna Klasi selgitustest saab teada, kuidas sünnib ansamblis ühtne helitöö tunnetus. Väliseesti pianist Vladimir Padva tegevuse kohta selgub aga täiesti vapustav fakt – 1930. aastate algul, olles Berliinis, hakkas Padva klaverifirma Neo-Bechstein elektrilis-akustiliste klaverite tutvustajaks üle maailma. Pilli USAs tutvustamise järel jäigi Padva sinna.
Keelpillidega seotult on lood tšellist Raymond Bööckest, hollandi päritolu mehest, kes pani aluse eesti tšellokoolkonnale, viiuldajatest Hugo Schütsist, Rudolf Palmist, Roman Matsovist (kellest sai hiljem väljapaistev dirigent), mandoliinimängijatest Vassili Kirillovist ja Viktor Gurjevist (keda tuntakse hiljem lauljana), viiulimeister Felix Villakust (kelle paljud viiulid on saanud auhindu rahvusvahelistel viiulimeistrite konkurssidel).
Peaaegu igast artiklist saab uut teavet, olgu see siis flöödimängust ja teest selle pillini Elmar Peäskelt, kooridirigentide tipptasemele jõudmisest (Jüri Variste ja Karl Leinus), heliloojate mitmel rindel tegutsemistest ja nende mõttemaailmast (Cyrillus Kreegist ja Haapsalust, Ernesaksa laulu “Mu isamaa on minu arm” sünniloost, Mart Saarest ja Hüpassaarest, Miina Härma teekonnast läbi Peterburi ja Kroonlinna tagasi Eestisse, madinast Arvo Pärdi ülimenuka teose “Perpetuum mobile” ümber, Enn Võrgust, 17-aastaselt kirjutatud ja ülipopulaarseks saanud isamaalise laulu “Eesti lipp” autorist ja Ernst Hiisi järglasest Tallinna Klaverivabriku peainsenerina alates 1962. aastast!). Kergema muusika poolt esindavad Kurt Strobel ja John Pori. Elegantne ja südamlik essee pajatab baleriin Helmi Puurist.
Veel on raamatus mitu huvitava teabega kirjutist: ehitusteadlasest-laulutekstide autorist Otto Rootsist, helisalvestuste ajaloost, RAMi esimestest kontsertidest Rootsis, Estonia Muusikaosakonna koorist, Tallinna Meestelaulu Seltsist, Tartu muusikaelust 20. sajandi algul. Raamatu lõpuosas on vested välismaistest, maailma absoluutsesse tippu kuuluvatest lauljatest Enrico Carusost, Beniamino Giglist ja Jussi Björlingist. Lõpupeatükk “Kaks põlatut” toob meie ette uskumatud lood vene pianistidest Maria Judinast ja Maria Grinbergist.
Kuigi Pedusaare raamat ei pretendeeri teaduslikule väljaandele, on see tõsiseltvõetav infopank muusikute ja teiste alade inimeste saatustest, nende loominguteedest, püüdlustest. Siiski tunneb lugeja mõnes kohas vajadust infoallika päritolu järele. Enamasti on aga autentsus garanteeritud, sest suur osa teavet pärineb osalistega salvestatud intervjuudest või nende kolleegide-sõprade arvamustest. Müts maha järjekindluse, haarde ja pühendumuse ees, mida raamatu autor on üles näidanud. Nii ettevõtlikke ja entusiastlikke inimesi vajab eesti kultuuri jäädvustamine järjest rohkem. Olgugi et nende teed palistavad tihti okastega roosid.