Ühtaegu lauldes ja tantsides. Sir András Schiff


FOTO WWW.I.YTIMG.COM

Ungari päritolu pianist András Schiff on tänaste klassikalise muusika lavade oodatumaid artiste. Ta esineb regulaarselt maailma suurlinnade kontserdilavadel ja tema salvestatud albumite hulk on kolossaalne. Alates eelmise sajandi viimasest kümnendist on ta pälvinud ohtralt tunnustust kõikvõimalike preemiate ja aunimetuste kujul, mille hulgast ei puudu ka Grammy (1990) ja Gramophone Award (1990 ja 1991), kui nimetada ainult tuntumaid.
Schiffi lavakarjäär, mis paisus rahvusvahelistesse mõõtmetesse juba ligemale nelikümmend aastat tagasi, alates ajast, mil ta osales konkurssidel Leedsis ja Moskvas, on kulgenud imetlusväärselt tõusujoones tänase päevani. Selline kestev edu glamuuri- ja uuenäljases maailmas ei saa kindlasti püsida ainult interpreedi andekusel, sidemetel või ekstravagantsetel maneeridel, vaid eeldab seda laadi sisu olemasolu, mis peab vastu ajaproovile ja tõstab mängija samale kõrgusele nende meistritega, kelle muusikat ta esitab. Järgnevas ülevaates tuleb juttu pianisti kujunemisloost, tema muusikalistest eelistustest ja tõekspidamistest nii, nagu seda on kajastanud erinevad internetiväljaanded üle maailma.
Rohkem kui “elu ja surma” küsimus

András Schiff on sündinud 1953. aastal Budapestis juudisoost vanemate ainukese lapsena. Mõlemad vanemad tegelesid asjaarmastaja tasemel muusikaga ja ka väikese Andráse muusikalised kalduvused ilmnesid üsna varakult. Ta alustas klaveriõpinguid viieaastaselt ja tema esimeseks õpetajaks oli Elisabeth Vadázs. Schiffi õpingud jätkusid Budapesti kuulsas Ferenc Liszti nimelises muusikaakadeemias Pál Kadosa ja Ferenc Radosi juhendamisel. Viimase kohta on Schiff öelnud, et ei saanud talt oma sooritustele kunagi ühtegi positiivset hinnangut, kõik oli kohutav!

Klaveri- ja kammermuusika tunde sai Schiff lisaks ka 20. sajandi Ungari heliloomingu suurkuju, tänavu veebruaris 90. sünnipäeva tähistava György Kurtági käest. Kurtági on Schiff nimetanud oma kõige olulisemaks õpetajaks, sõnades, et tema juures õppis ta muusikateosele lähenema sootuks uue nurga alt, tehes seda nii, nagu teevad heliloojad. Tänu Kurtágile hakkas ta heliteose sisemist struktuuri tajuma ja mõistma suuremal määral kui see interpreetidele harilikult omane on.

Ühes intervjuus kirjeldab Schiff, kuidas ta neljateistkümneaastasena käis nädalate viisi Kurtági juures tunnis Bachi kolmehäälse E-duur inventsiooniga ja kuidas otse uskumatul moel rullusid tema ees lahti üha uued ja sügavamad kihid selles Bachi väikevormis. Esimese kolme tunniga ei jõutud kaugemale inventsiooni algustaktidest, sest Kurtág rääkis ülimalt tähtsatest asjadest, nagu kõlakvaliteet, harmoonia, artikulatsioon, kontrapunkt, ja Schiffile sai selgeks, et muusika ei ole pelgalt “elu ja surma” küsimus, vaid midagi hoopis enamat.

Teine väga oluline õpetaja oli briti pianist, klavessinist, organist ja dirigent George Malcolm, kellega Schiff puutus juba teismelisena kokku Londonis, kus ta veetis oma suvevaheaegu. George Malcolmi käest õppis Schiff kõike barokkstiili puutuvat ja sedagi, kuidas kohandada Bachi algselt klavikordile või klavessiinile kirjutatud teoseid tänapäeva klaverile. Õpetaja ja õpilase koostöö vormus hiljem muuseas ka helisalvestusteks, kus kõlavad kõik Mozarti nelja käe teosed heliloojale kuulunud klaveril ja Bachi klahvpillikontserdid ning kus Inglise Kammerorkestrit dirigeerib George Malcolm.


Range ja kriitiline


Schiffi rahvusvahelise karjääri algusaegadel, mil ka temal tuli võidelda koha eest päikese all, leidis ta tuge veel sellistelt suurepärastelt muusikutelt nagu Charles Rosen ja Rudolf Serkin. Esimene neist mängis seejuures olulist rolli Schiffi otsuses lahkuda Ungarist läände. Kodumaalt Ungarist emigreerus Schiff 1979. aastal. Arvukate kontserdireiside tõttu viibis ta sageli teispool Atlandit, kuid identifitseerides end eelkõige eurooplasena, ei valinud ta siiski elupaigaks Ameerikat, vaid on sestsaadik resideerinud Austrias, Suurbritannias, Itaalias ja Šveitsis. Sõltumatu ja põhimõttekindla inimesena loobus ta Austria kodakondsusest pärast seda, kui seal olid võimule tulnud paremäärmusliku mõtteviisiga poliitikud ja pärast 2010. aastat ei ole Schiff saanud külastada ka sünnimaad Ungarit, kuna sealgi on kerkinud esile poliitilised suundumused, mille valjuhäälse kritiseerijana on tal tulnud kokku puutuda barbaarsete ähvardustega enda isiku vastu.


Sarnane range hoiak, mida kohtab tema suhtumises ühiskondlikesse protsessidesse, on omane ka tema suhtumisele muusikamaailma. Ta tõmbab terava piiri populaar- ja süvakultuuri vahele ja ei luba endale mingeid crossover’likke maitselibastusi. Äärmiselt kriitiline on ta olnud sõnavõttudes plaaditööstuse aadressil, süüdistades suuri plaadifirmasid ilmses ületootmises ja olemasolevate ressursside arutus raiskamises. Vähimatki hinnaalandust ei tee ta ka oma muusikutest kolleegidele, öeldes, et erinevalt ajast enne Teist maailmasõda oleks tal sõjajärgsest perioodist väga raske tõsta esile näiteks kahtekümmend viit tõeliselt silmapaistvat muusikut. Ta leiab, et võrreldes tänapäevaga olid kadunud aegade interpreedid hoopis sügavama kultuurilise taustaga, mis tähendab, et ka nende muusikaline tegevus kujutas endast justkui kristallisatsiooni tervest Euroopa kõrgkultuurist. Meie kaasaja muusikaelu teravamate kitsaskohtadena nimetab ta allakäinud haridussüsteemi ja kõikjal vohavat halba muusikalist maitset, mida toidavad turundusedu nimel tehtavad ponnistused ja rumalad kultuuripoliitilised otsused.


Justkui üleinimlike võimetega superaju


Kuigi merepinna lähedalt vaadatuna ei tundu asjad ehk nii hullud, ei saa ometi mööda minna tõsiasjast, et iseäranis eelneva lõigu valguses on Schiff ise kindlasti erakordne muusikutüüp. Tema esitustes tunduvad kõik muusikalised komponendid olevat laitmatus tasakaalus. Midagi pole puudu ja miski ei mõju ülearusena. Kõige paremini võiks tema mängu iseloomustada fraasiga, mida Schiff on kasutanud nii Bachi kui Schuberti muusika kirjeldamisel: “ühtaegu lauldes ja tantsides”.


András Schiffi esitustes tunduvad kõik muusikalised komponendid olevat laitmatus tasakaalus. Midagi pole puudu jamiski ei mõju ülearusena.

Schiffi veatu pianism on allutatud väga selgetele muusikalistele ideedele, mis viiakse läbi äärmise täpsuse ja samas selgesti tajutava inimliku soojusega. Kogu protsessi näib juhtivat üleinimlike võimetega superaju. Schiffi teadmistest saab aimu, kui kuulata tema loenguid ja intervjuusid, mida ta kaunis meelsasti jagab, või lugeda plaadiannotatsioone, mis tuletavad oma teravmeelsusega mõnikord meelde Glenn Gouldi omi.

Seoste võrgustik, mida ta oma fenomenaalse mälu abil suudab luua erinevatest ajastutest ja žanritest pärit muusikateoste ja erinevate kunstiilmingute vahel, on tõepoolest rabav.


Schiffi repertuaari keskne helilooja on ikka olnud Bach. Ta on tunnistanud, et oma kahest kuni kolmest igapäevasest harjutamistunnist püüab ta esimese tunni alati pühendada just sellele heliloojale. Schiffi sõnul leiab ta Bachi teostest kõike, mida on vaja pianistlikus kõrgvormis püsimiseks nii spirituaalses, intellektuaalses, emotsionaalses kui füüsilises mõttes. Ta soovitab Bachiga tegelemist ka kõigile veidigi edasijõudnud klaveriõpilastele, et pääseda tüütutest heliredelitest ja etüüdidest, millega liialdamist nimetab ta lausa inimväärikust riivavaks teoks.


Bachi teoste esitamisel seab Schiff esiplaanile klaveri kõla ja polüfoonilise faktuuri selguse. Viimase saavutamiseks on ta peaaegu täielikult loobunud parema pedaali kasutamisest Bachi muusikas. Schiff on ka üks neid Bachi spetsialiste, kes ei pea vajalikuks esitada seda muusikat originaalinstrumentidel, öeldes, et tänapäeva klaveri kõlavärvide rikkus võrreldes klavikordi või klavessiiniga korvab kõik need probleemid, mis Bachi muusikat modernsel klaveril esitades tekivad. Ajastu instrumentide kasutamisest olulisemaks peab Schiff tegelemist heliloojate käsikirjadega, kus sisalduvad ka sellised nüansid, mis trükitud noodist puuduvad. (Oma viimatistel Schuberti ja ka varastel Beethoveni salvestustel on Schiff siiski kasutanud ajastu pille, mille kõla erineb tänapäeva klaveri kõlast väga.)


Ka laiema kuulajaskonna teadvusse jõudis Schiff kõigepealt suurepärase Bachi interpreteerijana. Ta on plaadistanud peaaegu kõik Bachi arvukad klahvpilliteoste tsüklid, mõnda juba korduvalt. Ainsana ootab siiani oma aega “Fuugakunst”. Võib arvata, ja nii on Schiff mõista andnud ka intervjuus iisraeli pianistile ja

pedagoogile Arie Vardile, et sarnaselt Beethoveni sonaatidega ei soovi ta kiirustada, vaid ootab enda küpsemist ja kasvamist selle teoseni.


Beethoveni tähe all


Kuid Bachiga tema repertuaar loomulikult ei piirdu, vaid hõlmab suuremat osa Haydni, Mozarti Beethoveni, Schuberti, Schumanni, Mendelssohni ja Brahmsi klaveri- ja kammermuusikast.


Kuna Schiff on öelnud, et tõeliselt huvitavad teda vaid need heliloojad, kelle helikeelest võib leida otseseid seoseid Bachi muusikapärandiga, siis pole imeks panna, et tema salvestustel ja kontserdikavades figureerivad peamiselt austria ja saksa heliloojad. Väljaspool saksa muusikat hindab ta kõrgelt Chopini, Debussyd, Dvořákit ja Janáčekki, kuid pole kunagi tahtnud esitada näiteks Liszti või Rahmaninovi teoseid. Hea meelega mängib ta ka ungari heliloojate Béla Bartóki ja Sándor Veressi loomingut. Mõnevõrra üllatuslikult ei leia ta aga midagi huvipakkuvat Uus-Viini koolkonnas, kui Alban Berg välja arvata.


András Schiff tõmbab terava piiri populaar- ja süvakultuuri vahele ja ei luba endale mingeid crossover’likke maitselibastusi.

Käesoleva sajandi esimene kümnend möödus Schiffil suuresti Beethoveni tähe all, kelle klaverisonaatide salvestamiseni söandas ta asuda alles pärast viiekümnendat eluaastat. Talle omase põhjalikkusega valmistus Schiff aastaid selleks tohutuks ettevõtmiseks, mille vilju võime nüüd nautida ECMi live-albumitelt. Sealt vastu kõlav klišeevaba lähenemine annab küllap nii mõnelegi äraväntsutatud sonaadile uue hingamise.


Lisaks soolokavadele ja klaverikontsertidele astub Schiff sageli üles ka kammeransamblisti ja dirigendina. Ta on teinud koostööd suurepäraste lauljatega nagu Cecilia Bartoli ja Peter Schreier ning mänginud duos koos pianist Peter Serkiniga. Schiffi sagedane lavapartner on olnud ka tema viiuldajast abikaasa

Yūko Shiokawa.


1999. aastal moodustas Schiff kammerorkestri, mille nimes Cappella Andrea Barca peegeldub selle looja nime teisendus saksa keelest itaalia keelde (Schiff – sks k ‘laev’, barca – it k ‘paat’ – Toim.). Dirigeerimine näib teda küpsemal eluperioodil tõsiselt huvitavat ja nõnda võib teda päris sageli näha üles astumas samaaegselt solisti ja dirigendina klaverikontsertide ettekannetel. Väga oluliseks ja silmi avavaks on Schiff pidanud ka võimalust dirigeerida Bachi sakraalteoseid, mille kaudu ta on avastanud hoopis uued horisondid Bachi klahvpillimuusika interpreteerimisel.


*


András Schiffi lavakarjäär püsib jätkuvalt seniidis, ta on väga hõivatud ja loomulikult väga kõrgelt hinnatud, mistõttu võib karta, et soov teda Eestis näha-kuulda saada ei pruugi niipea täide minna. Seda suurem on aga rõõm teadmisest, et Helsingisse, kus Schiff on väga hästi tuntud, tuleb ta järgmise poolaasta jooksul lausa kahel korral – märtsikuus Haydni ja Mozarti klaverikontsertidega ning juunikuus soolokavaga, kus tulevad ettekandele sonaadid Viini klassikutelt.

23 views