Otsustasin, et ei hakka saksofonistiks. Intervjuu klarnetist Meelis Vindiga

01/02/2016

 

Klarnetist Meelis Vind alustas kutselise muusiku tööd ERSOs, kus ta mängib alates 1987. aastast. Alates üheksakümnendate algusest tegutseb ta ka aktiivselt jazzmuusikuna, lisaks on ta kuulunud mitmesse nüüdismuusika kollektiivi (NYYD Ensemble, ansambel U:) ja toonud esiettekandele mitme Eesti helilooja teoseid, kõige värskemalt Tõnu Kõrvitsa “Vaiksed laulud” (2015, pühendatud Meelis Vindile). Vind on spetsialiseerunud bassklarnetile ja on sellega unikaalne kogu Eesti jazzi ajaloo ja oleviku kontekstis. Ta õpetab Georg Otsa nimelises muusikakoolis klarnetit ja saksofoni, on andnud välja kolm autoriplaati (kahasse saksofonist Raivo Tafenauga ka duoplaadi “Two Minds – Two Lines”) ning osalenud paljude teiste muusikute ansamblites ja albumitel. Läinud kevadel jõudis Eesti muusika päevadel kuulajate ette Meelis Vindi sümfooniaorkestrile kirjutatud ulatuslikum teos “Früügia maastikud”.

 

Sul on juba pikka aega olnud kolm tegevusvaldkonda: ERSO, tegevus jazzmuusikuna ja nüüdismuusika interpreedina.

 

See viimane on olnud katkendlik. Ma aeg-ajalt taandan end sellest valdkonnast. See võtab meeletult energiat. Tuleb tohutult harjutada ja see nõuab väga palju aega. Uus muusika mulle kindlasti meeldib, aga mul on aegade jooksul olnud sisevõitlusi: kuidas omandada erinevaid aplikatuure, multifooniaid, veerandtoone, tohutut noodiräga. Siis tekib küsimus, kui palju see on põhjendatud. Kui see protsess jõuab tulemuseni, olen ma seda nautinud. Üks viimaseid selliseid asju oli paar aastat tagasi Gérard Grisey’ “Vortex temporum”.

 

Kas need kolm valdkonda täiendavad üksteist?

 

Eks kaudselt ikka. Ma ei tea, palju jazzikogemus mõjutab uue muusika mängimist. Aga siiski – kui on tegemist keerulisema rütmikaga, on sellest üleolemiseks jazziliku rütmipildi lugemise oskusest kindlasti kasu, näiteks Steve Reichi või John Adamsi muusika puhul. Samas tuleb pulssi lõhkuvad kvintoolid ja septoolid ikka hoolega läbi mõelda ja harjutada. Jazzi improvisatoorsusest nüüdismuusikas palju kasu ei ole, aga kui uues muusikas saab kasutada free-jazzilikku fantaasiat ja kui see on ette nähtud, siis on see lausa lõbu. Sümfooniaorkestrist rääkides – viimastel Eesti muusika päevadel kanti ette minu  “Früügia maastikud” ja ma olen end nii tühjaks kirjutanud, et ei julge partituuri poole vaadatagi. See oli nii suur asi minu jaoks. Minu peas olid mingid asjad pikka aega täiesti lahus, näiteks keelpillide kõla ja bebop.

 

Sind on jazzmuusikuna raske seostada bebop’iga.

 

Praegu jah, aga ma alustasin sellega. Enne seda mängisin küll ka diksiländi... Bebop’i uurides sain aru, et klarnet ei ole bebop’i pill. Oli küll Jimmy Giuffre, kuid mis seal salata, klarnet on klarnet. Aga minu peas on alati olnud kiiks, et klarnetiga peab saama teha ka kaasaegset muusikat ja ta pole sugugi vanaaegne pill.

 

Kuidas sa jazzi juurde jõudsid? Kindlasti iseõppimise teel?

 

Loomulikult. Muusikakeskkooli kümnendas klassis hakkasime diksiländi mängima. Järgmisel aastal kutsuti mind juba Otsa kooli “alternatiivsesse” bigbändi, kus enamik mängijaid oli väljastpoolt kooli ja kus mul tuli saksofon kätte võtta. Saksofoniga ma seal sõbraks ei saanud, küll aga huvitavate inimestega, nagu Villu Veski ja Märt Ratassepp. Veel oli seal üks selline huvitav tegelane kitarrist Ants Laig, kes on kahjuks juba meie hulgast lahkunud. Bigbändi juht Heino Markus andis mulle kuulata linte, näiteks Charlie Parkerit. Sealt sain oma “litaka” kätte: nägemist diksiländ! Ise tulin selle peale, et peaks hakkama soolosid maha kirjutama. Mitte keegi polnud mulle öelnud, et transkribeerimine on kaasaegses jazzis üks peamisi õppemeetodeid. Mul tekkis lihtsalt huvi, et kuidas need onud mängivad.

 

Loe edasi Muusikast 2/2016

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload