_page-0001.jpg)
Hando Põldmäe Harjumaa Keelpilliorkestriga
Eestis on üle viie aasta aktiivselt tegutsenud üks arvukas ja osavõtjaterohke muusikaliit. Tegevus on viljakas ja tihe, toimunud on palju kontserte ja muid üritusi ning kaasa on haaratud kõik Eestimaa piirkonnad. Selliseks ühenduseks on Eesti Sümfooniaorkestrite Liit. Asjaosalised ise on kursis kõige rohke ja põnevaga, mis liiduga kaasas käib; siinkohal aga tahaks selle olulise organisatsiooni tegevust ja saavutusi lähemalt tutvustada ning anda sõna neile, kes ise tegemiste keskel on.
Eesti Sümfooniaorkestrite Liit asutati 1999. aastal ja see tegutses aktiivselt paar aastat, korraldades üleriigilisi noorte sümfooniaorkestrite päevi, festivale, kontserte. Vahepeal tegevus soikus, kuid 2010. aastal jätkati uue hooga ning tegutseti edasi senisest aktiivsemalt. Praegu kuulub liitu 28 noorte sümfoonia- ja keelpilliorkestrit. Liidu juhatuse esimees on Tallinna Ülikooli sümfooniaorkestri ja Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri dirigent Jüri-Ruut Kangur, liiikmed Harjumaa Noorte Sümfooniaorkestri ja Harjumaa Keelpilliorkestri dirigent Hando Põldmäe, Viimsi muusikakooli, Kuusalu Kunstide Kooli ja Tallinna muusikakooli orkestrite dirigent Ott Kask, Põltsamaa muusikakooli kammerorkestri dirigent Hiie Taks ja Viljandi Noorte Sümfooniaorkestri mänedžer Kristo Joosep.
Liidu orkestrid on osalenud paljudel erinevatel üritustel ning liit on korraldanud eri tüüpi kontserte ja festivale; neist üks suurimaid oli IX Euroopa Orkestrite Festival Tallinnas 2012. aastal.
13. veebruaril on Estonia kontserdisaalis tulekul VII Eesti Sümfooniaorkestrite Liidu noorteorkestrite festival. Kontserdil antakse üle ka Eesti Sümfooniaorkestrite Liidu aastapreemia 2015. aasta tegevuse eest. Varem on selle tunnustuse saanud Tonio Tamra, Jüri-Ruut Kangur ja Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester.
Liidu tegevusest ja eesmärkidest räägivad lähemalt ESOLi juhatuse esimees Jüri-Ruut Kangur, Räpina ja Põlva muusikakooli õpetaja ja dirigent Riivo Jõgi ning ESOLi juhatuse liige Hando Põldmäe.
Miks sai Eesti Sümfooniaorkestrite Liit ellu kutsutud? Millised on Eestis tegutsevad noorte sümfooniaorkestrid?
Hando Põldmäe: Eestis hoogustus aastakümnete eest sümfooniaorkestrite tegevus, sealjuures ka harrastajate hulgas. Et seda tegevust koordineerida ja ühiselt orkestritega seotud problemaatikat käsitleda, saigi kuusteist aastat tagasi ellu kutsutud Eesti Sümfooniaorkestrite Liit. 2010. aastal käivitati Jüri-Ruut Kanguri eestvedamisel liidu tegevus uuesti.
ESOL peab oluliseks, et igas Eesti maakonnas oleks pidevalt töötav noorte sümfooniaorkester. Seda eesmärki on ka õnnestunud täita. Praegu on kõigis Eesti piirkondades võimalik orkestrimängu harrastada. Kindlasti ei tähenda see aga seda, et orkestreid ei peaks juurde tekkima. Kuigi meil on olemas kaks ülikooli sümfooniaorkestrit Tartus ja Tallinnas, siis Eestis suuremas osas siiski puuduvad täiskasvanute harrastussümfooniaorkestrid. Tulevikuplaanides on luua ESOLi poolt toetatav sümfooniaorkester, kus saaksid võimaluse mängida täiskasvanud mitteelukutselised, kuid klassikalise muusika taustaga inimesed.
Jüri-Ruut Kangur: Selleks ajaks, kui liidu tegevus uuesti taastati, oli tekkinud juba palju tublisid ja tegusaid noorteorkestreid, kes vajasid katusorganisatsiooni. Oli oluline, et nendega ka tegeldakse, korraldatakse festivale, kontserte, seminare jm. Orkestritel omaette organisatsiooni ei olnud, Kooriühingu alla sümfooniaorkestrid ka ei kuulu. 2007. aastal olid noorteorkestrid taas eraldi liigina jõudnud laulupeole ja 2011 oli tulemas järjekordne noorte laulupidu, kus ka noorteorkestrid väljas olid ja seetõttu otsustati laulupeo eel ESOLi tegevus taastada.
Praegu on Eestis noorteorkestreid üle 30. Osa neist on keelpilli- ja kammerorkestrid, enamik sümfoonia- ja sümfoniettorkestrid ja rõõm on nentida, et suuremaid sümfooniaorkestreid täismahus koosseisuga tekib juurde. 30–40-liikmelistest koosseisudest ollakse kasvanud 50–70-liikmelisteks. Eks võimalused kohtades on erinevad, aga hea töö ja järjekindla süsteemiga saaks ka väiksemas linnas luua suure 70-liikmelise orkestri, mille elav tõestus on Viljandi Noorte Sümfooniaorkester.
ESOL on toimiv ja aktiivne organisatsioon, mille tegevus meie noorte orkestrimängu suunamisel ja kujundamisel on olnud tähelepanuväärselt suur, tõusnud on kunstiline tase, mängijate ja orkestrite arv. 2011. aasta noorte ja 2014. aasta üldlaulupeol esinesid noorte sümfooniaorkestrid 700–800 mängijaga veenvalt ja kõrgel tasemel eesti muusika nõudliku sümfoonilise kavaga. Uute noorte sümfooniaorkestrite asutamisega on ESOL toonud orkestrimängu juurde Eestis 160 noort muusikut. Viimase kümmekonna aastaga on noorte sümfoonia- ja kammerorkestrites mängijate arv kasvanud 600-lt üle 1000.
Üks liidu peamisi eesmärke on võimaldada igas maakonnas mängida sümfooniaorkestris. Selle eesmärgi täitis ESOL 2013. ja 2014. aastal, mil liidu algatusel alustasid tegevust kolm orkestrit: Narva Noorte Sümfooniaorkester, Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester ja tänaseks Eesti suurimaks orkestriks kasvanud 85-liikmeline Liivimaa Noorteorkester.
ESOL pakub oma liikmesorkestritele tänuväärseid esinemisvõimalusi suure publiku ees, kattes orkestrite peamised kulud (transport, saali rent, toitlustus, reklaam jm). ESOL on saanud viia meie head noorte orkestrimängukultuuri ka rahvusvahelisele areenile. Eesmärk on, et mängijate arv suureneks, pillimänguga tegeldaks elukestvalt ka pärast noorteorkestri aega, rajatakse uusi orkestreid, koolitatakse dirigente, tuuakse orkestrimängu juurde ja tagasi sadu muusikuid, orkestrites osalejad saavad rikastavaid ja arendavaid kogemusi.
Riivo Jõgi: Faktilist infot meie tegemistest saab kõige täpsemalt meie organisatsiooni kodulehelt www.orkestrid.ee/liidust. Eestis tegutsevad sümfoonia-, kammer- või keelpilliorkestrid enamasti muusikakoolide juures. Hea meel on tõdeda, et paljudel noortel on võimalus kaasa lüüa ka ülikoolide juures tegutsevates orkestrites: Tartu Ülikooli sümfooniaorkester (asutatud 2009), Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester (2013). Muu Euroopa ja maailma eeskuju on selles osas olemas, tegutsevad ju mujal ülikoolide orkestrid, suurepärased harrastajate sümfooniaorkestrid ning see traditsioon on väärt innukamat järgimist ka meil. Näiteks on liidu algatusel loodud Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester kujunenud väga hea tasemega orkestriks, mis peale kümnete esinemiste Eestis teeb aktiivset koostööd ka Hamburgi, Riia jt ülikoolide orkestritega.
Mis on võimaldanud sellise rohke noorteorkestrite loomise? Milliseid soove ja vajadusi näete noortel muusikaõppuritel selles töös?
Jüri-Ruut Kangur: Enne Teist maailmasõda tegutses Eestis mitmeid sümfooniaorkestreid tavaliste gümnaasiumide juures, ka 1950.–1960ndatel aastatel oli kultuurimajades harrastussümfoniettorkestreid, aga tasapisi see liikumine hääbus ja peale jäi koorilaul. Eks orkestri tegemine ja elus hoidmine ongi üsna keerukas. Kui ma 1994. aastal Haapsalu muusikakooli juures orkestriga tegelema hakkasin, oli selliseid sümfoonia-ja sümfoniettorkestreid Eestis vaid üksikuid – muusikakeskkoolis, Otsa koolis ja mõned veel. Puhkpilliorkestreid on kogu aeg olnud, aga sümfooniaorkestrite liikumine on hoo sisse saanud just viimase kümne-viieteistkümne aastaga. Ju siis hakkas muusikakoolides tunduma, et pillimängu individuaalõppe kõrval on koosmänguväljundit ikkagi väga vaja.
Üks oluline vajadus orkestritel on kindlasti abipersonal, et kollektiiv normaalselt toimiks. Võrreldes koorilauluga on orkestriharrastus keerulisem, igas proovis ja kontserdil tuleb tegelda noodipultide üles- ja kokkupanekuga, suurte löökpillide ja muude pillide transpordiga, mahukate noodimaterjalidega jne. Eestis on see tihti vaid dirigendi õlul, aga kogu korraldus on ühe inimese jaoks liiast, eriti kui tihti ollakse ametis veel mitme orkestri juures. Oleks vaja appi leida mänedžere, noodikogu inimesi, lavatehnilist personali kasvõi muusikakooli töötajate või lapsevanemate seast, et dirigent saaks keskenduda sisulisele tööle. ESOL plaanib sel aastal hakata siin midagi muutma, kohtume orkestritega, üritame koos muusikakoolidega võimalusi ja abilisi leida.
Orkestrid peaksid saama muusikakoolis ja oma vallas või linnas nähtavamaks, neid peaks rohkem väärtustama ja sümfooniaorkester peaks olema prioriteet. Näiteks Viljandi muusikakoolis on osa erialahindest just orkestrimäng. See peaks minu arvates ka mujal nii olema, sest orkestris mängivad noored näevad palju vaeva ja neil on lisaks muule muusikakooli koormusele ja tihti mõttetult suurele üldhariduskooli koormusele juures veel orkestritöö, keeruka repertuaari omandamine, orkestrilaagrid, kontserdid, kontserdireisid.
Riivo Jõgi: Selline küllaltki rohke noorteorkestrite loomine on saanud võimalikuks kindlasti tänu üldistele muutustele muusikakoolide õppeplaanides: järjest enam on hakatud võtma vastu õppureid orkestripillide (keel-, puhk- ja löökpillid) erialadele, mis loob esimese eelduse, et orkester üldse tekkida saaks. Väga oluline on ka erinevate osakondade koostöö ning juhtkonna toetus, sest ainult dirigent üksi ei suuda enda ümber orkestrit moodustada. Võib öelda, et orkester on justkui üks kooli visiitkaart: kui on olemas vähemalt üks aktiivselt tegutsev esinduslik orkester, näitab see kooli kokkuhoidvust ning ühise eesmärgi eest väljas olemist. Sageli tähendab see õpetajatele ka lisatööd: erialatundides tuleb peale palade vaadata ka orkestripartiisid ning olla õpilastele abiks nii proovides kui esinemistel.
Noortelt muusikaõppuritelt on tulnud tagasisidet, et rohkem võiks olla orkestreid, mis ei kuuluks otseselt ühegi muusikakooli alla. See suurendaks koostööd ka muusikakoolide vahel. Heaks näiteks sellest on 2014. aastal asutatud Liivimaa Noorteorkester, mis koosneb ligi 85 mängijast ning ühendab väga suurt osa Lõuna-Eesti regiooni muusikakoolidest.
Hando Põldmäe: Noorteorkestrite arvu kasv on eelkõige ilmselt tingitud arusaamast, et pilliõppurite mitmekülgseimaks ja jõuliseimaks eneseväljenduseks on orkestrimäng. Kogukond mis peab ülal muusikakooli, soovib koolis õppivaid noori kuulda ja näha. Üks võimalus nähtavaks saada on orkestrimäng. Samuti on suurenenud huvi muusikakoolis õppida, sellega käib kaasas vajadus rakendada muusikaõpilasi võimalikult mitmekülgselt.
Loe edasi Muusikast 2/2016