Kristjan Järvi, kirglik mässaja muusikas

Muusik olla tähendab minna välja riski peale, sest ega töö sind kusagil ei oota. Sa pead selle ise tekitama, looma oma tuleviku. FOTO PETER ADAMIK

 

Kunagi rabelev ja mäslev, alles aimates oma sihti, suutmata iseendalegi oma muusikalisi ideaale päris täpselt sõnastada ning paraku ka mitte alati neid teoks teha, on Kristjan Järvist nüüdseks saanud küps muusik. Kaosest on saanud kord. Kunagistest udustest ideaalidest on vormunud selge sõnum nii endale kui ka muusikutele ja publikule. Kuid mis põhiline – Järvi pole kaotanud grammigi oma kirglikkusest ja talle omasest erakordsest võimest panna publik mitte lihtsalt kuulama, vaid viia nad parimas mõttes vapustuse äärele. Järvi ei karda teha asju teistmoodi, sest ta usub: muusika kogemus peab ja saabki olla ainult elav! Eelmise aasta novembris, mil ta üle pikkade aastate ERSOt juhatas, tundis iga saalis istuja – just selliste muusikaelamuste järele me ju tegelikult tulemegi, kuid mitte alati ei saa me selle õnne osaliseks. Tajuda, et lava ja publiku vahelt on langenud õhemgi eraldusloor, et saal ja lava on üks ning kirglikkuse vägi ja emotsionaalsuse lained käivad üle pea kokku ja mis siis… Sellised hetked on ainukordsed ja õnnestavad. Me mäletame neid kaua ja võibolla kogu elu. Just see – luua neid hetki, on Kristjan Järvi sõnul tema muusikas olemise mõte. Milline on aga olnud see tee, areng inimese ja muusikuna, sellest ta siinkohal räägibki.      

 

Kõigepealt tahaksin ma tagasi minna sellesse imelisse õhtusse (6. november 2015), mil sa juhatasid üle pika aja taas ERSOt ja mil iga viimne kui saalis olija tundis, et see imeline miski on õhus.

 

Mina tunnetasin seda kui esmakohtumist uue orkestriga: kümme aastat tagasi oli aeg teine, orkester oli teine ja ka mina olin teine inimene ja dirigent. Toona oli mul absoluutselt teistsugune arusaam nii elust kui ka sellest, mida ma muusikas tahan saavutada ja kes üldse on dirigent.

 

Kes on dirigent?

 

Just, ma küsingi endalt aeg-ajalt: kas ma olen dirigent? (Naerab.) Paljud minu kolleegid otsivad sellele küsimusele vastust elu lõpuni ja püüavad kogu aeg tõestada, et nad seda on. Kuid seda pole vaja tõestada, kui sa tead, kes sa inimesena oled. Minagi olen selle “tõestamise” aja üle elanud ja püüdnud noore dirigendina uuesti “jalgratast leiutada”. Kuid kui su elufilosoofia on paigas, võid teha ükskõik mida, on see siis muusika või miski muu. Hea näide on nii Arvo Pärt kui ka minu oma isa – astunud kindlalt oma rada pidi edasi, on nad saavutanud suuri asju. Tallinna kontserdi ajal veetsime prooviperioodil kolmekesi palju aega koos. Need vestlused, ühised lõunad ooperimaja kohvikus, see kõik kinnitas, et kui sul on siht selge, siis tulevad teised sinuga kaasa. Minu meelest orkester tunnetas, et minu meetod või lähenemine ei ole ehk niisugune nagu teistel, kuid ma tean, kuhu ma tahan muusikas välja jõuda. See ongi kõige tähtsam ja kui ma saaksin seda kuidagi ka publikule edasi anda, siis kõik avanebki.

 

Aga kuidas või mille kaudu sa end dirigendina defineerid?

 

Juht on igal erialal see, kes inspireerib ja annab asjale mõtte. Muusikategemine ei saa olla nagu töö, kus esikohal on raha ja käib pidev arvutamine, palju ma teenin, kui lavale lähen. See mõte ei tohiks isegi pähe tulla, sest muidu allub kogu meie eksistents pelgalt eksisteerimisele. Nii dirigendi kui ka iga liidri peamine saavutus on anda oma meeskonnale tunne, et kõik on võimalik! Et miski ei piira, kui tahad ajada oma asja. Paraku elame maailmas, kus on piiratud võimalused ja ühiskond aina võimendab meis tunnet, et peamine eesmärk ongi lihtsalt kuidagi hakkama saada, esiplaanil on elu materiaalne pool. See on elule vale lähenemine ja peaks kaduma. On vaja vaimset õhkkonda, mis ei anna ainult muusikutele, vaid meile kõigile hoopis teistsuguse kogemuse. Selleks et seda pakkuda, lõin “Kristjan Järvi Sound Projects” ja oma kontserte kutsun ma “Kristjan Järvi Sound Experience” (muusikaelamus – R. L). Kontsert peab olema niisugune sündmus, et teist samasugust kõrvale pole panna! Selleks et see sünniks, peavad kõik, nii dirigent kui muusikud, olema sada protsenti kohal. Siin ja praegu. Kui inimesed saavad sellest aru ja tajuvad seda, muutub terve elu. Minult on vahel küsitud, mis nõu ma annaksin noortele dirigentidele. Ütlen väga lihtsalt: jääge iseendaks! Kõige hullem, mis võib juhtuda, on püüda olla keegi teine. Juba kirjanik Oscar Wilde on öelnud: “Jää iseendaks, kõik teised (rollid) on juba ära võetud.” 

 

Kuidas sa said ühe plaadifirma nii kaugele, et nad teevad seda, mida sina tahad ehk anda välja plaadiseeria “The Kristjan Järvi Sound Project”?

 

Ma püüdsin seda algul Sonyle selgitada, kuid nad ei saanud aru, Naïve sai. Õigemini sai ka seal aru ainult üks mees, Didier Martin, aga sellest piisas. Plaadifirma inimesed käisid kontsertidel ja möönsid, et see, mis seal sünnib, ei sõltu ei repertuaarist ega orkestrist, vaid minust. Kuna ka selle kontsept kuulub mulle, siis isegi kui vahetan plaadifirmat, seeria jätkub.

 

Millisena sa näed klassikalise muusika tulevikku 10–15 aasta pärast ja kuhu poole liigub muusikatööstus?

 

Muusikatööstus iseenesest on väga arhailine asi. (Naerab.) Toon näite: Bach kirjutas hommikul teose, õhtul kanti see missal ette ja järgmisel päeval oli see prügikastis, sest kellelgi ei olnud huvi kuulata “vanu” asju ja see sundis järjepidevalt uudisteoseid looma. Sama toimub tänases popkultuuris, kus toodetakse tohutult uut muusikat. Popmuusikal on võime kõnetada kuulajat tema tasemel ja tõsta neid sellel ülespoole. Seda tehakse väga professionaalselt, kuid klassikalise muusika maailmas peetakse seda lihtsalt “tümpsuks”. Kuid ka klassikaline muusika on täis heliloojaid, kes on astunud oma ajast kaugel ees ja kelle muusika ei sobitunud kuidagi ajastu konteksti, seda peeti sobimatuks ja isegi “koledaks”. Kuid nad tahtsid muuta maailma nii vaimselt, emotsionaalselt ja isegi füüsiliselt ning pakkuda teistsugust muusikaelamust. Neid kritiseeriti, kuid nende muusika kõlab tänaseni! Selliseid heliloojaid on ka praegu, kuid üldiselt on klassikaline muusika jäänud justkui suletud ruumi kinni ja seda on vaja muuta. Kõik inimesed on muusikast huvitatud, ka klassikalisest muusikast, aga meie sageli konservatiivne ja kohati isegi tagurlik hoiak – no kuulge, nii madalale me küll ei lasku – ei lase muusikal paljudeni jõuda. Me ei peagi “madalale laskuma” – tõstame publiku oma tasemele, võtame nad kaasa, näitame, et meie uksed on neile avatud. Jah, klassika ei pruugi olla sada protsenti kaasaegne, aga see on ka hea ja huvitav ning seda saab esitada hoopis teise lähenemisega, kui seda on seni tehtud.  

 

Loe edasi Muusikast 2/2016

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload