Koosmängu kunst: orkestrikontsertide sügis

ERSO avakontsert, solist orkestri uus kontsertmeister Triin Ruubel, dirigent Neeme Järvi. FOTO ERSO

[---]

Musitseerimise üks suurimaid vaenlasi on rutiin ja sedagi jagub meil küllaga. Mõttetu oleks võtta üles vana teema, kas Estonia kontserdisaal on ideaalne või saaks olla veel parem, kuid kindel on see, et üks ja sama kontekst aastakümneid järjest tüütab nii kuulajat kui mängijat. Seda, kui palju annab vahetevahel juurde etteaste rekontekstualiseerimine, kinnitas Pärdi ja Mahleri muusika Kristjan Järvi juhatusel 6. novembril. Asi polnud ainult Kristjan Järvi juhatamises, ehkki ka see on kaugel akadeemilisest keskmisest. Kujutlegem näiteks Herbert von Karajani viimaseid etteasteid 1980. aastatel, kus ta oli jõudnud ülimalt ökonoomse manuaaltehnikani (kui veidi eufemistlikult väljenduda) või Jevgeni Mravinski karmi kuju ja siis mingem Kristjan Järvi kontserdile: ta mitte ainult ei tee orkestrile žestidega kõik ülevoolavalt puust ja punaseks, vaid mõnikord suuremate kulminatsioonide ajal lausa viskub poodiumil paarikümne sentimeetri kõrgusele õhku. Puristid võiksid küll küsida, kas seda kõike on ikka tarvis, kuid vähemalt ERSO puhul näib see meetod töötavat: see orkester vajabki just dirigenti, kes ei anna hetkekski rahu, vaid veab mängijaid köiega enda järel ja ei lase maanduda liigagi sagedasse halli voolusängi. Kontserdil viibis prantsuse telekanali Mezzo võttegrupp ja sel puhul oli saali väljanägemise eest valgustusega hoolt kantud. Lisaks ka see, et tavaliselt paremale nurka surutud kontrabassid olid nüüd oreli juures astmestikul üles rivistatud – isegi kui kõlaliselt ei pruugi tulemus olla nagu öö ja päev, tundub rivi siiski loogilisem. Kõik need väiksemad ja suuremad nüansid andsid kontserdile tavapäratu ilme ja kannustasid mängima nii, nagu juba mõnda aega ei ole mängitud – eriti veel Mahleri Esimeses sümfoonias, millest varasemate ettekannete põhjal poleks osanud tõmbenumbrit loota. Mõnda teist õhtut risustanud venivus ja ebatäpsus oli hoobilt kadunud. ERSO suudab end mobiliseerida, kuid vajab selleks ajendit.

ERSO sügise paremikku liigitub veel Tobiase “Joonase lähetamine” Arvo Volmeri juhatusel 13. septembril, võibolla kogu aasta üks tähelepanuväärsemaid muusikasündmusi, Sibeliuse viiulikontserdi esitus, solistiks Triin Ruubeli 18. septembril, Tubina Teine sümfoonia 23. oktoobril, Anton Rubinsteini Neljas klaverikontsert, solist Age Juurikas 30. oktoobril ning Kalle Randalu mängitud Beethoveni Kolmas ja Viies klaverikontsert 13. novembril. Viimati nimetatul tekkis küll mõneti küllastumise oht, sest kaks beethovenlikus mõõdus kontserti ühel õhtul on juba peaaegu liiga palju.

Loe edasi Muusikast 1/2016