_page-0001.jpg)
Ühe kuu jooksul oli Tallinna muusikahuvilisel võimalus kuulda huvitavat valikut meie tippvormis kammerlauljatest ja pianistidest. Ühise nimetajana võib mainida kavades domineerinud vene muusikat, oli sellele siis pühendatud terve kava või ainult osa. Kujutlusvõime ja maitsemeele avardamiseks nimetasin kontserdid eri tüüpi kookide järgi.
Aleksandrikook
Metsosopran Monika-Evelin Liiv ja pianist Marje Lohuaru esinesid 29. septembril Estonia kontserdisaalis. Esinemine kuulus Eesti Kontserdi sarja “Sibelius 150” ja sellega seoses võib öelda, et kes tahab tõelist Sibeliuse vaimu kuulda ja tunda, võiks silma peal hoida 9. detsembril toimuval sarja lõppkontserdil, kus helilooja sümfoonilist muusikat esitavad Helsingi filharmoonikud oma peadirigendi John Storgårdsi juhatusel ning Soile Isokoski. See tähendab, et kui keegi oleks kõnealusele kontserdile tulnud spetsiaalselt soome muusika pärast, oleks ta võibolla pettunud. Tõenäoliselt nende väheste kuulajate hulgas selliseid siiski polnud, pigem tuldi kuulama ikka armastatud lauljat, kelle võimsat ja kaunist häält siinmail soolokontserdil liiga tihti ei kuule.
Sibeliuse tsükli viis laulu op. 37 jahe ja melanhoolne atmosfäär tuleneb suuresti rootsi keele kõlast ja intonatsioonist. Kahjuks tundus rootsi keel olevat lauljale üsna võõras ja kõlas pisut liiga tumedalt. Kavas olnud Sibeliuse lauludest oli kahtlemata erilisim teos “Norden”, mis loob muusika ja sõna koosmõjul müstilise, põhjamaise elu tabamatu atmosfääri.
Juba esimeste laulude puhul olin kergelt häiritud laulja ansamblitunnetusest ning teoste üldisemast mõtestamisest, kontserdi edenedes see tunne süvenes. Kui meile võõramate Sibeliuse laulude puhul võis mõista nii noodis kinni olemist kui ka tempoliselt omas maailmas viibimist (kuigi sellise laulja puhul ei tohiks see nii olla), siis järgnenud R. Straussi ja Wagneri hittide puhul jäi see täiesti arusaamatuks. Monika-Evelin Liivil on rikas, küps, ühtlane ja paindlik tämber ja suurepärane tehnika, mis loob kõik eeldused sellise repertuaari esitamiseks, aga ilusast häälest jääb ju väheks, teate küll. Kuulaja soovib kuulda igas laulus ikkagi läbimõeldud ja vokaalsete ning tekstiliste nüanssidega väljendatud l u g u ning Marje Lohuaru hõrk ja vaheldusrikas pianism ka võimaldanuks kõike seda. Vähesed l o o d kulgevad algusest lõpuni sama dünaamika ja tempoga, olgu tegemist kirjanduse või muusikaga, aga üks neist sattus siiski ka kavva ja osutus minu jaoks kontserdi kõrghetkeks, kus laulja hoog lõi pulbitsema tõelise ja piiritu rõõmuna. Rahmaninovi “Vesennije vodõ” näitas teistsugust pilku põhjamaa elule, kus esimeste päikesekiirte mõjul jää sulama ja elu liikuma hakkamine paneb inimhinge suurest õnnest helisema. Üldiselt tundus vene repertuaar olevat lauljale lähedasem – noot ei kammitsenud ning publik oli selgelt selle eest tänulik. Siiski oleks minu õiglustunde kohaselt võinud Sibeliusele pühendatud kontserdil olla lisalugu nimetatud helilooja loomingust, küllap oleks leidnud sealtki midagi populaarset ja efektset.
Brownie
MTÜ Kammermuusikud sarja “Kammermuusikud linnas” viienda hooaja avakontserdil 30. septembril esinesid Tallinna keskraamatukogu suures saalis metsosopran Iris Oja ja pianist Kadri-Ann Sumera. Oja ja Sumera pakkusid publikule välja väga põhjaliku ja mitmekülgse pildi vene romansi sünnist, kõrgajast ja “pealiinist” kõrvalekaldumistest. Kuna kontserdisarja kureerib Sumera ise, siis esines ta ka õhtu juhina, rääkides iga helilooja laulude eel lihtsalt ja huvitava nurga alt väljavalitud lauludest ning ka kultuuriloolisest taustast, andes ühtlasi vokalistile puhkust ning vajalikke pause vaimseks ümberhäälestumiseks. Ja pause oli vahepeal vaja, nii lauljale kui kuulajale, kuna süvenemist nõudnud materjali oli palju.
Enamikku laule Mussorgski kogumikust “Junõje godõ” esitatakse harva, helilooja stiil on siin alles kujunemisjärgus, kuid on hetki, kus kasvav geenius juba välgatab. Esitatutest jäi eredaimalt meelde “Spi, usni, krestjanski sõn”, kus on juttu vene talurahva ellu juurdunud kannatustest ja nende ära kannatamisest – see ennustab samalaadset õnnestumist “Boriss Godunovis”, kus on efektselt portreteeritud lihtrahvast, kõikematvat massipsühhoosi ja sellega kaasnevaid kannatusi, ning samas võimatust sellest välja murda.
Ka Šostakovitši hispaania rahvalaulude seadeid ei kuule meil tihti, ilmselgelt nõuab nende kontserdivalmis saamine palju peent tööd ja “ühel lainel” olemist. Ja Oja–Sumera duol on olnud ja jätkub mõlemaid. Nad on end hästi kokku töötanud, selle eelduseks peab olema teatud määral sarnane muusikaline mõtlemine ja ka maitse. Tulemuseks on nauditav loominguline suhtlus laval, nii et pole märgata ainsatki omavahelise arusaamatuse hetke. Šostakovitši puhul annan Sumerale veel eriti au, sest saated olnuksid põnevad jälgida ka täiesti iseseisvana, ning kui palju on näiteks Eestis Lied’i-duosid, kes saaksid perfektselt hakkama laulu “Zvezdotški” rütmilise poolega?
Rahmaninovi miniatuure kuulates kerkis mus kõige rohkem esile soov kuulda sama esitust suuremas saalis, sobivama akustikaga. Sest kammerlaulu kontsert on ääretult ruumitundlik just selles osas, mis puudutab esinejate ja publiku vahemaad, ning keskraamatukogu saalis jääb see napiks. Sel juhul ei saa laulja end enamasti tunda nii vabalt kui tahaks, hakkab kohati liigselt tagasi hoidma (nt kõrgemas registris), mis võib päädida tooni ebaühtlustumisega; samuti võib tunduda vajalik võtta kiiremaid temposid lugudes, mis sisuliselt seda ei vaja.
Loe edasi Muusikast 12/2015