Idas ja läänes

Hiinas, augustikuus, õhutemperatuuris ligi 40 kraadi tegeleb üks eesti pianist aktiivselt muusikaga, annab meistrikursusi, esineb, osaleb konkursi žüriis. Pole tähtis kui kuum on ilm – Marko Martin on täis kirge ja valmis jagama oma hinge.

Järgnev arutelu annab võimaluse tutvuda pisut Hiina muusikaeluga, täpsemalt sealse konkursikorralduse ning muusikatavadega. Intervjueeris Jun Zhao, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Aasia suhete projektijuht, kes aitas üritusi Eestist kordineerida.

Tere tulemast tagasi! Kuidas läks seekordne reis Hiina?

Marko Martin: Reis oli väga põnev, kahe nädala jooksul toimus palju: osalesin Shanghais klaverikonkursi žüriis, andsin mitu meistriklassi, esinesin soololugudega ning viiuldajate konkursi galakontserdil koos kahe maineka Hiina viiuldajaga, kus kõlas hiina muusika. Lisaks muusikale tutvusin Shanghai vaatamisväärsustega, sain kahe nädala jooksul maitsta ehedat hiina toitu ning kogeda sealset elurütmi.

Kas võiksid lühidalt kirjeldada Shanghais toimunud klaverikonkurssi?

See oli Europe Music Piano Competition, viimases voorus ligi 200 osalejat, kes valiti välja provintsides toimunud eelvoorudest ligi 10 000 kandidaadi seast. Määratletud oli kaks vanuserühma: 10–12-aastased ja 14–16-aastased ning kava pikkuseks neli minutit. Kuna kava oli väga lühike, olid lääne klassikalisest repertuaarist esindatud vähesed teosed, näiteks Beethoveni sonaatide osad, Chopini ballad jm. Põhiliselt esitati hiina muusikat. Osalesin ise noorema vanusegrupi žüriis ning olin seal ainuke välismaalane, teised viis žürii liiget olid professorid Hiina ja Taiwani konservatooriumidest. Ühel päeval tuli kuulata umbes sadat noort pianisti ning valida kummastki vanusegrupist vaid üks võitja.

Millistel põhimõtetel toimus konkursil hindamine? Kas žürii oli otsustes üksmeelne?

Sada mängijat ühe päeva jooksul ja neli minutit igale mängijale paneb žürii üsna raskesse olukorda. See tähendab, et pilt tuli tekitada kohe, hindamine toimus saja palli skaalal, žürii tegi enda jaoks sisse ka vahed, st kes oli väga hea, kes keskpärane. Võitja eristus väga selgelt, žürii oli selles osas täiesti üksmeelne.

Kas kuulsid konkursil tulevast Lang Langi või Yundi Lid?

Ausalt öeldes tulevast Lang Langi ma sel korral ei kuulnud, aga vanema grupi võitja – temast võib tulla vägagi arvestatav pianist.

Mille poolest erinevad üksteisest hiina ja lääne konkursant?

Tõepoolest, hakkas silma teatud kultuuriline erinevus. Hiinlased pole nähtavasti veel jõudnud sellisele sisulisele ja sügavale lääne muusika mõistmisele, kui me oleme harjunud – pean eelkõige silmas harmooniatunnetust ja pedaalikasutust, neil on sellest oma arusaam. Andekamate mängijate puhul oli see erinevus väiksem.

Milliseid emotsioone tekitas konkursi võitjate väljakuulutamine? Kas oli tunda pettumust auhinnast ilmajääjatelt?

Mul jäi selline mulje, et Hiinas ollakse harjunud, et massist eristub üks, nad ei näidanud välja suurt pettumust. Hiinlased teavad, et võiduks tuleb teha palju tööd ja näha vaeva. Üldine toon on, et Hiinas on inimestel vähe võimalusi. See on ka põhjuseks, miks minnakse välismaale, näiteks Pariisi või Londoni kõrgkoolidesse; kui on ette näidata haridust tõendav diplom Euroopast või Ameerikast, annab see suure eelise.

Kus toimusid sinu enda esinemised?

Esinesin peale konkurssi galakontserdil sooloteostega, samuti mängisin meistrikursuste vahepeal ning viimane esinemine oli viiuldajate konkursil Chongqingis. Muuhulgas esitasin ka eesti muusikat, näiteks Elleri “Kodumaine viis” näis publikule väga meeldivat.

Suurepärane, hiina publik sai kuulata ehedat eesti muusika esitust! Kas see pakkus neile huvi? Kas publiku reaktsioon oli esinemishetkedel ootuspärane?

Jah, tundus, et eesti muusikat kuulatakse tähelepanelikult. Publiku osas on läänemaailmaga võrreldes teatavad erinevused – kuulati huviga, aga vaikuseatmosfääri oli seal väga harva. Hiinlased ei ole ka pikad plaksutajad, võibolla tuleb see nende vahetust emotsionaalsusest, et teevad oma osa kiiresti ära, aga võibolla oli asi hoopis õhtujuhis, kes lugude vahel lavale ilmumisega plaksutamismomendi katkestas.

Hiinlased alles alles õpivad tundma lääne kontserditavasid, tegelikult on olukord viimaste aastatega oluliselt paranenud. Mida kogesid meistrikursustel?

Meistrikursustel sain suure üllatuse osaliseks: mulle seletati, et kohe peale esimest takti tuleb õpilast katkestada ja tööle hakata. Sellest tekkis isegi väike vaidlus, sest peale esimest takti ei saa õiget pilti sellest, millega tegeleda tuleks. Seal on meistriklassid üles ehitatud teistel alustel, et kursuse andja saaks esineda, õpilasest justkui vaadatakse pisut mööda. Meil on vastupidine tava: meistriklass on suunatud õpilasele. Nähtavasti on Hiinas oma printsiibid, meistrikursus on rohkem show.

Selline olukord on Hiinas tõepoolest – elutempo on kiirem, ajakasutuses üritatakse olla efektiivne ja ökonoomne. Asjaliku ning hinnatud õpetajana pead leidma õpilase probleemi juba esimesest taktist. Hiinas kasutatakse loomulikult ka tervikteose läbimängimise põhimõtet, kuid meistrikursused on seal teisiti üles ehitatud.

Chongqingis toimus sul esinemine koos kahe Hiina viiuldajaga, kuidas laabus koostöö, millise ürituse raames toimus esinemine?

Esinesin Chongqingis noorte viiuldajate konkursile järgneval galakontserdil koos kahe professionaalse Hiina viiuldajaga. Koostöö sujus hästi, ühega neist esitasime Hiinas ülipopulaarset Bao-Zhi Yangi “Yangtze jõe” viiulikontserti, kus mängisin suurt ning mahukat orkestripartiid. Kohal oli ka helilooja ise, kes tähistas oma 80. aasta juubelit.

Kas reisil tuli ette ka üllatusi või naljakaid seiku?

Jah! Täiesti ootamatult kohtasin Chongqingi hotellis oma abikaasa (viiuldaja Sigrid Kuulmann-Martin - toim.) endist õpilast, kes lõpetas paar aastat tagasi EMTA. Tundub, et tal läheb praegu Hiinas päris hästi, ta oli koos õpilastega konkursile tulnud. See näitab, kui oluline on tulla välismaale õppima, et olla Hiinas hinnatud ja edukas.

Ma tundsin seda tüdrukut, kui ta veel Eestis õppis, ta oli väga kohusetundlik. Nüüd on ta end Hiinas viiuliõpetajana sisse seadnud ja jagab EMTAst saadud teadmisi oma kodumaal. Võib uhkust tunda, et Eesti õpetamistavad Hiinas jätkamist leiavad. Kas kogesid kokkupuutes hiina muusikutega, et idal ja läänel oleks midagi üksteiselt õppida?

Meie oleme lääne klassikalise muusikaga väga lähedastes suhetes, Hiinas oleks vaja juurutada sügavamat mõistmist. See tuleneb kultuurilisest erinevusest, Hiina muusika on lääne muusikast niivõrd erinev, ka arhitektuur, kunst, elustiil on kõik väga teistmoodi. Lääne klassikalist muusikat tuntakse seal alles sada aastat, meil aastasadu. Teisalt, hiinlased mõistavad väga hästi, et ainult parimad ja töökaimad pääsevad tippu ja see tunnetus on Hiinas palju tugevam juba väga varasest east peale. Järk-järgult muutuvad erinevused ida ja lääne vahel küll väiksemaks.

Praegu ollakse Hiinas selles ajajärgus, et suhelda erinevate kultuuridega, luua tihedaid sidemeid ja tutvustada oma suurriigi muusikat. Esindades Hiina korraldajaid tänan sind saavutuste eest palavas Hiina suves, loomulikult oodatakse sind järgmisteks sündmusteks tagasi.

Hea meelega!

Loe edasi Muusikast 12/2015