Tartus käib vilgas ehitamine. Suvel oli pool linna üles kaevatud, nii et sügise hakul sai paljudes kohtades rõõmustada vastse asfaltkatte üle. Kraanad on püsti ning järjest valmib uusi maju. Selle kõrval ka renoveeritakse. Pikemat aega oli ehitustandriks Pauluse kirik. 12. ja 13. september olid tähtsad päevad, mil toimusid nii renoveeritud kiriku kui ka sinna ehitatud uue oreli avakontserdid.
Pauluse kirik kui arhitektuuri meistriteos
Tartu Pauluse kirik on Eestis 20. sajandil ehitatud kirikutest kõige suurejoonelisem, koos koguduse tööks mõeldud tiibhoonega on tegu väga kauni arhitektuuriansambliga. Kiriku projekteeris soome arhitekt Eliel Saarinen (1873–1950) ja seda ehitati aastatel 1915–1917. Nimetatud maailmakuulsa arhitekti loomingus on Tartu Pauluse kirik silmapaistval kohal, kuna see on terves maailmas ainuke Saarineni Soome-perioodil, see on enne Teise maailmasõja lõppu (sõja järel siirdus Saarinen Ameerikasse) ehitatud tänaseni säilinud kirik. Seetõttu on see kirik oluline nii Eesti kui ka Soome arhitektuuriloos, olles ainus juugendstiili tunnustega kirik Eestis ja ainus Saarineni projekteeritud kirik terves Euroopas. (Eestis on Saarineni loomingust veel hoone Tallinnas Pärnu mnt 10 ning Lutheri vabriku rahvamaja, Helsingit kaunistavad rahvusmuuseumi ja raudteejaama uhked hooned).
25. augustil 1944 põles Pauluse kirik varemeiks. Õnneks seda hoonet ei õhitud, nagu plaaniti, vaid taastati, kuid muudetult – kirikusaal poolitati vaheseinaga, teist poolt kasutati ruumipuuduses vaevleva Eesti Rahva Muuseumi hoidlana. Jumalateenistusi sai kirikus pidama hakata alates 1966. aastast.
Kui eelmisel kümnendil muuseumid (seal asus ka spordimuuseum) kirikust välja kolisid, sai hakata mõtlema hoone renoveerimisele. Pauluse kiriku taastamise arhitektuurikonkursi võitjad kuulutati välja 2006. aasta detsembris ning need osutusid sarnaselt arhitektiga samuti soomlasteks: Kari Järvinen, Merja Nieminen ja Markku Nors. Kiriku taastamisel peeti silmas, et tegu on pühakojaga, sealjuures 20. sajandi arhitektuurimälestise ja Eliel Saarineni suurteosega ning samal ajal ka kontserdisaaliga. Maha lõhuti kiriku saali poolitanud vahesein. Lisaks ehitati senini teostamata, kuid Saarineni projektis plaanitud kujuga katus, moodsad raudbetoonrõdud ja mosaiikbetoonpõrand. Renoveeriti kellatorn, tornikiiver ja välistrepid; korrastati telliskividest välisfassaad ning keldrisse ehitati krüpt. Kõigeks selleks kulus ligi 13 miljonit eurot. Nüüd on 900-ruutmeetrises kirikusaalis tuhat istekohta. Renoveeritud hoone ei ole lihtsalt äärmiselt kaunis nii seest kui väljast, vaid sellest saab loodetavasti ka uus ja väga esinduslik ning hoolega kasutatav kontserdisaal. Kui arvestada purustusi, mis Tartu Teises maailmasõjas sai, siis on iga säilinud ja korda tehtud hoone suur kingitus.
Uus kaunis kontserdisaal
Uue kuue saanud kirik taaspühitseti pidulikult 12. septembri hommikusel jumalateenistusel. Õhtusel kontserdil tuli ettekandele Rudolf Tobiase oratoorium “Joonase lähetamine”. “Lava” mahutas segakoori (segakoor Latvija) ja ERSO, Estonia poistekoor (oratooriumi lastekoor) ning Voces Musicales (chorus mysticus) olid külgrõdudel nendega samal joonel. Solistid olid Susanne Bernhard (sopran, Saksamaa), Annely Peebo (metsosopran), Dominik Wortig (tenor, Saksamaa), Ain Anger (bass), Johann Tilli (bass, Soome), orelil mängis Piret Aidulo. Ettekannet dirigeeris Arvo Volmer. Suures osas sama koosseis esitas teost suvel Saksamaal Leipzigis, siis oli dirigendipuldis Neeme Järvi. Kontsert läks ootuspäraselt täissaalile ning oli väga õnnestunud, ühtlasest ja kaunite häältega solistide ansamblist, kaunitämbrilisest Latvijast ja õhulisest Vocesest alustades ning entusiastlikult musitseerinud orkestriga lõpetades. Tundus, et Volmer oli oma suure kogemuste pagasi, erksuse, energilisuse ja samal ajal paindlikkusega meie dirigentidest praegu parim valik seda hoogsalt voogavat suurteost ohjama ja suunama.
Uue saali puhul on alati huvitav aspekt ka akustika. Selle kiriku ruum ei ole piklik, kuid ka mitte ruudukujuline, vaid sopiline ning suurte rõdudega, mis ulatuvad päris kaugele põrandal istujate kohale. Kahtlustasin, et need võivad hakata muusikat “katma”, sestap lipsasin keskrõdule. Seal esireas oli kogu seda Tobiase võimsat helivoogu väga hea kuulata – kõik oli selge ja eriliselt “lähedal”, nagu üheski kontserdisaalis ei olegi vist kogenud. Samas ei löönud suur koosseis minu meelest saali ka “lõhki”. Jäin oma kohaga väga rahule. Oli selline tunne, nagu kuulaks klapid peas ja volüüm põhjas, nii et mitte midagi enam minu kui kuulaja ja muusika vahele ei mahu. Akustikat kiitsid ka kõik teised rõdudel istunud, kellelt arvamust küsisin, põrandal olnute mulje nii võimas ei olnud.
Pille Taniloo: “Mina istusin paremal rõdul esimeses reas, kohe Voces Musicalese kõrval. Mulle kostis väga hästi, Läti koor oli väga hea, ühtlane. Orkester kostis ka hästi, kuna olin näoga dirigendi poole, ei läinud ükski nüanss kaduma. Solistid olid küll minu poole seljaga, nii et nad jäid väheke orkestri varju (taha), aga õige veidike. Suurepärased muljed!”
Joosep Sang: “Paremal külgrõdul viimases reas mõjus akustika lausa imeliselt. Solistide hääl peegeldus nii, et tahtmatult hakkasin otsima kuhugile peidetud kõlareid. Orkester ja koor kõlasid ootuspärasemalt, aga siiski väga hästi. Usun, et mulje sõltub palju sellest, kus kuulaja istub. Selles, et akustika on hea ja kontserdipaik suurepärane, pole kahtlust.”
Maaja Roos (R. Tobiase tütretütar): “Kuulates “Joonase lähetamist” Pauluse kirikus, ei tulnud mul mõttessegi analüüsida akustikat, sest muusika jõudis minuni kogu oma väärtuses.”
Tiiu Levald (keskrõdul): “Julgen arvata, et nüüd on Eestis saal, kus võivad kõlada kõige vägevamad suurvormid!”
Märt-Matis Lill (põrandal keskel): “Pauluse kirikus oli väga õdus ja meeldiv. See on kindlasti parem kui Vanemuise kontserdisaal, aga minu arvates jäi see ruum selle teose jaoks natuke väikeseks. Ma arvan, et Jaani kirik oleks akustiliselt parem olnud. Ma ütleksin veel, et see teos vajab lihtsalt füüsiliselt rohkem ruumi ja õhku. Aga muidu jättis kirik väga hea ja mõnusa mulje. Ma arvan, et Tartu/Eesti on saanud juurde väga hea suuremate kammerkoosseisude/väikese orkestri saali. Esitusega jäin väga rahule.”
Kristjan Hallik (põrandal keskel): “Nii suure koosseisu ja puupüsti täis kiriku puhul ei saa kindlasti akustikast päris adekvaatset pilti. Aga üldiselt tundus huvitav ja kindlasti kutsub järgmisi kontserte kuulama. Orkester istus täpselt kupli all ja sellest tõenäoliselt ka teatud kumin. Kuulsin ka arvamust, et päris tagant oli hea kuulata.”
Mart Jaanson (põrandal rõdu all): “Olukorras, kus kirikusaal oli rahvast täis, polnud sellist kirikusaalile omast järelkaja, nagu ootasin. Mõnes mõttes on see hea, sest sobib polüfoonilise barokkmuusika (nt J. S. Bachi) esitamiseks. Romantilise suurvormi puhul aga oleksin oodanud veidi suuremat akustilist mõju. Tuli meelde ettekanne paar aastat tagasi Vanemuise kontserdisaalis, kus istusin lava lähedal ja olin kuidagi enam akustikast haaratud. Samas kostis kirikus kõik väga selgelt. Chorus mysticus’t oleks isegi rohkem soovinud, aga see ju peabki nagu “nurga tagant” kõlama. Kokkuvõttes tundus saali akustika sealt, kus mina istusin, asjalik ja selge, aga mitte lööv.”