• Alo Põldmäe, helilooja ja muusikauurija

Haruldane tundmatu haamerklaver Räpina kandist


Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum sai 16. septembril haruldase tundmatu meistri haamerklaveri omanikuks. Kahjuks ei ole teada klaveri nimi ja kes on selle valmistanud, sest kullatud rosetiga ümbritsetud kohas klaverikaane all, kus tavaliselt märgitakse meistri nimi, on nime asemel lillepilt. Vaatasin ka selle pildi alla, aga meistri nimega plaati seal alles ei ole.

Klaveri tunnusmärgid ja tegumood viitavad sellele, et tegemist võib olla haamerklaveriga XVIII sajandi lõpust või XIX sajandi algusest, see tähendab pilliga hilise Mozarti või varase Beethoveni ajast. Kahtlemata on tegemist ühe vanima Eestis säilinud klaveriga. Pole välistatud, et see võib olla ka Eestis valmistatud klaver, sest siinsed esimesed meistrid Johann Friedrich Gräb(e)ner, Johann Gottfried Neidhardt, Nicolaus Möhring ja veel mitmed teised ehitasid just XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul haamerklavereid. Tänaseks pole nende meistrite pille leitud. Pole ka ime, sest see on harv juhus, kui nii vanad klaverid säilinud on. Nende hävimise tavalisemaks põhjuseks on see, et nad purunevad kergesti, kuna neil puudub metallraam, mis pilli tugevalt koos hoiaks.

Tundmatul haamerklaveril on võrreldes XIX sajandi keskpaiga klaveritega mitmeid erilisusi. Neist üks omapärasemaid on, et tal puuduvad pedaalid. Pedaalide otstarvet täidavad klaviatuuri all, klaveri esikorpuse alumisel pinnal asetsevad liistud, mida liigutatakse põlvedega. Vasak liist on mõeldud nagu vasak pedaalgi heli summutamiseks.

Klaveril on neli elegantset peenikest pisikeste rattakestega jalga, kaks ees ja kaks taga ning jalad moodustavad terviku koos neljakandilise rombikujulise puust alusraamiga, mille osad on omavahel ühendatud puuliistudega. Jalgu ei saa klaveri vedamisel küljest ära võtta, sest jalad on raami küljes ja moodustavad koos sellega ühtse terviku. Klaveri korpus kinnitub raami külge puust tappidega. Pilli tõstmiseks oli vaja vaid tapid koos korpusega raamis asuvatest aukudest välja tõmmata. Kuna tegemist on pilliga, millel on puuraam ja metallosad praktiliselt puuduvad, siis on klaver väga kerge ja seda sai tõsta vaid kahe mehega.

Väga omapärase kujuga on klaveri haamrid, eriti väikesed vildist haamripead, mis on madalamas registris ümmarguse kujuga ja kaetud õhukeste nahkribadega. Madala registri haamrite läbimõõt on vaid 1,3 cm, kõrge registri omad ca 5 mm ja need meenutavad klaveri eelkäija klavikordi tangente.

Välimuselt meenutab haamermehhanism aastal 1801. aastal Nürnbergis ehitatud saksa haamerklaveri J. D. Schiedmayer oma. Klaveri pikkus on 217 cm, laius 105 cm, ulatus 5,5 oktavit (F1 – c3) ning tal on 68 klahvi (tavaliselt 84 – 88 klahvi). Klaver on suhteliselt hästi säilinud, puudu on vaid kaks klahvikatet, neljast jalgade rattast on tervena säilinud üks ja osa keeli on katkenud. Ka osa haamreid on katki, kuid nad on siiski alles. Suure üllatusena on kõlalaud terve.

Infot klaveri olemasolust sain selle aasta aprillis Vanemuise kontserdimajas toimunud näituse “Eesti klaveriavastusi 2008–2015” avamise ajal staažikalt muuseumitöötajalt Ildike Jaagosillalt. Klaver asus Räpina lähedal talus ja selle annetasid klaverimuuseumile Ado ja Maris Jaagosild. Palju tänu Jaagosildade perele ajalooliselt huvitava klaveri säilitamise eest ja annetamise eest Eesti Rahvuslikule Klaverimuuseumile!

Pill on kuulunud Ado Jaagosilla vanaisale, Räpina valla Tammistu küla taluperemehele Jakob Jagosingile (hilisem Jaagosild), kes ostis klaveri 1919. aastal Võrust ühelt Võrumaa mõisnikult. Ado Jaagosild: “Vanaisa mängis klaveril tihti rahvalikke lugusid. Sõja ajal, arvatavasti 1942. aastal, lasi mu isa Daniel klaveri remontida ja häälestada. Selleks kutsuti Tartust kohale meister, kes töötas klaveri seadmisel ligi kolm nädalat, elades kogu selle aja meie talus. Hiljem ei ole klaverit häälestatud.”

Eesti Rahvuslikul Klaverimuuseumil on plaanis haamerklaver puhastada, teha põhjalikumad uuringud ning siis esimesel võimalusel esitleda seda erinäitusel.