Tütarlaps torupilliga. Intervjuu Sandra Sillamaaga

Foto Liina Varol

 

Sandra Sillamaa on üks tänase Eesti pärimusmuusika sümboleid – säravate silmadega energiline tumedapäine noor naine, kelle lahutamatuteks lavaaksessuaarideks on torupill, läbimõeldud lavariietus ja tätoveeringud. Sandra Sillamaa on lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia (eesti pärimusmuusika eriala, pilliõpetaja suund, 2011) ja Stockholmi Kuningliku Muusikaakadeemia (rootsi pärimusmuusika eriala, interpreedi suund, 2012). Kevadel lisandusid sellesse nimekirja ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõpingud (cum laude pärimusmuusika interpetatsioonis). Ta on Eesti muusikamaastikul kaasa teinud ning seda kujundanud üle viieteistkümne aasta. Mõnda tema ansamblit paljud enam eriti ei mäleta. Sellised nimed nagu Akkab Tulema, Da Funky Prodzekt, Jazz Do It, KMH Folk, Noored Moosekandid, Sw(f)Est, Trostan ja Villu Veski Rütmidemüsteerium ei ütle ilmselt enamikule midagi. Küll aga Svjata Vatra, Paabel ja Ro:Toro. Ning loomulikult Trad.Attack!

 

Oktoobri teisel nädalavahetusel Viljandi Pärimusmuusika Aidas peetud lõikuspeol sai ansambel Trad.Attack! (mis kandis alguses nime Sandra Sillamaa Trad.Attack!) aasta folgiauhindade, Etnokulpide jagamisel taas sületäie kulpe. Täpselt nii nagu ka möödunud aastal, mil viidi samuti koju kõigi olulisemate kategooriate kulbid. Trad.Attack!-is mängivad peale Sandra Sillamaa veel Jalmar Vabarna ja Tõnu Tubli, trio esimese täispika albumi “Ah!” andis välja Saksamaa plaadifirma Nordic Notes.

 

Kohtun Sandra Sillamaaga Viljandi pärimusmuusika aida all, keldrist esinejate garderoobiks kohandatud võlvlagedega ruumis päev enne pärimusmuusika lõikuspidu. Sandra on silmnähtavalt elevil. Ta on just saanud kätte oma uue torupilli, mis, nagu selgub, polegi tavaline.

 

 

Sandra, mis imeriist see sul siis on?

 

See on esimene üleni süsinikkeeltega torupill. Torupillimeister Andrus Taul tegi ühe prototüübi. See on osa laiemast plaanist, kaitseväe orkestrisse tahetakse ka torupillid sisse tuua! Kaitseväe pilli prototüüp oli juba valmis mingi aeg tagasi, aga see on väga vali, sest on ka süsinikkeeltega. Mulle proovis Taul teha esimese, mis oleks normaalse valjususega, aga samuti süsinikkeeltega, ja see toimis. 

 

 

Torupilli mängimist mõjutab tublisti ilm. Kui käisime Malaisias, siis tundsin, kuidas pill vajub poole loo pealt ära, nii niiske oli. Põhimõtteliselt oleks siis vaja sellist ilmastikukindlat instrumenti. Ja nüüd tehti mulle. (Peab pisikese pausi ja silitab hellalt uut pilli. - Toim.) Mitte et ma väga teaks, mis see süsinik on. (Naerab.). Puitosad on Ameerika pähklipuust, sellest tehakse ka revolvrite kabasid. Minu vana torupill on mind teeninud juba seitseteist aastat.

 

Sa oled esimene inimene, kes seda pilli nägi, sain ära rääkida. Hakka nüüd küsima.

 

Kuidas torupill ikkagi häälest ära läheb?

 

Ilmastikutingimused mõjutavad. Tänavusel “Viljandi folgil” näiteks oli nii külm ja meil algasid kõik kontserdid keskööl. Näpud lähevad külmaks. Niiskus on kõige hullem. Oleme mänginud ka nii, et väljas on neliteist kraadi. Sa kuuled küll, et pill vajub loo keskel ära, aga teha ei ole mitte midagi. Torupill on tundlik, puhud ja kõik niiskus jääb sisse. Uue torupilli tuulekott on Goretexist tehtud, traditsioonilise pilli kotti pean ma aga iga paari aasta tagant immutama. See on puhas nõiasegu, Ants Tauli välja mõeldud. Seal on želatiini, glütseriini, aspiriini ja mett. Teed segu valmis ja kallad sisse. Ta imendub siis seintesse, ühest küljest aitab õhku hoida, kuid samas laseb niiskust välja.

 

Tahtsin uue pilli enne tuuri kätte saada. Mitte et ma seda bussis poistele mängiks, aga eks ole kohti, kus katsetada. Proovin järele.

 

Torupill Eesti kaitseväes? Mõni õelam inimene ütleks, et see pill teeb nii koledat häält, et vaenlane paneb kohe plehku.

 

(Naerab.) Rahvaluulearhiivis on üks selline jutt ka. Tegelikult on sellest juttu olnud küll, et ka Eestis on sõja ajal torupille kasutatud. Juba Lennart Meril tuli selline idee ja Toomas Hendrik Ilves võttis selle teema nüüd jälle üles, et saaks näiteks aastapäevaparaadil mängida.

 

Sõjaväel aga peavad pillid muidugi väga ilmastikukindlad olema. Šotimaal peetakse torupilli küll sõjapilliks, siin on muidugi kuskil ka mingi piir, et see meil lihtsalt naljakaks ei muutuks.

 

Naine ja torupill justkui ei sobi hästi kokku, see arvamus on visa vaibuma. Käisid kunagi Cätlin Mägiga Kesk-Itaalias torupillifestivalil. Seal olite ainsad naised ja mehed kippusid ikka väga viltu vaatama?

 

Me olime siis väga noored ka. Seal on traditsioon kindlalt meeste käes. Aga samasugune suhtumine oli ka Eestis. Kui Celia Roose tõi esimese naisena torupilli laiema publiku ette, siis ei lubatud tal osas kirikutes mängida. Mina muide küsin siiamaani, et kas ikka tohin kirikus mängida ja ega see kedagi solva.

 

 

Et justkui kuradi pill ikkagi?

 

Jaa. Nüüd muidugi ei ole enam selles küsimus. Alguses oli nii, et Cätlin Mägi võttis Ants Tauli käest tunde ja õpetas mulle nädala pärast akadeemias edasi. Nüüd on torupillimängijaid tulnud päris palju, ja just naisi.

 

See, et naised torupilli mängivad, on maailma mõistes endiselt väga haruldane. Šotimaal on ka mõned naised, aga need on, noh, sellised väga suured naised, kes suudavad seda puhuda. Tegelikult ei ole eesti torupilli füüsiliselt väga raske mängida, saksofoni on palju raskem, kasvõi kopsumahu mõttes.

 

Et kitarr on noorte hulgas popp, ei pane kedagi imestama, aga sellega, et torupill saab populaarseks, ei osanud paljud arvestada?

 

Mina ei oleks ka uskunud. Kui kolmeteistaastaselt alustasin, siis tehti väga suuri silmi, see oli ikka väga haruldane. Ega ma poleks ka arvanud, et pärimusmuusika nii populaarseks saab, nagu ta täna meil on.

 

Mõnes mõttes on see võimalik ainult Eestis. Meie riik on piisavalt väike, sa jõuad kuulajateni. Näiteks Rootsis saab pärimusealast kõrgharidust omandada neljas kõrgkoolis, aga mu sealsed sõbrad imestavad väga – kuidas te lähete folkmuusikaga televisiooni, mismoodi? Meil ei tundu see üldse väga keeruline. Suures riigis asjad aga niimoodi ei käi.

 

Sa oled hea näide selles mõttes, et oled pärimusmuusikaga koos kasvanud ja teisalt oled kindlasti ise üks põhjus, miks see nii populaarne on.

 

Meil koolist tulid järjest hästi head lennud. Kogu Vägilaste kamp tuli peaaegu ühelt kursuselt, seejärel oli paar aastat pausi ja siis tulime meie. Vaatame, mis saab paari aasta pärast. Õige hetk, õige energiaga inimesed...

 

Eks see ole ka Viljandi kultuuriakadeemia süü. Jazzmuusikud pidid tegema pärimusmuusika seadeid. Vaieldi küll, et miks pärimusmuusikud ei mängi jazzistandardeid, aga see laiendas pilti: ohoo, ma võingi torupilli ja elektrikitarri kokku panna. Palju sai katsetada, inimeste piirid avanesid. Sellest oli palju kasu.

 

Ehk oli ka aeg küps?

 

Kindlasti. Ikka tahetakse midagi uut. Tulid Zetod, Svjata Vatra ja Paabel. Kõik need bändid tegutsevad edasi, aga ma näen juba uut pööret. Jälle on tulnud teistsugune lähenemine. Kümne aasta eest ei osanud ma üldse tervikpilti näha, ma isegi ei mõelnud sellele, et tuleb nii palju uusi bände ja muusikat.

 

Nüüd on aga Facebook ja Instagram ning muud uued kanalid. Kümme aastat ei tulnud ma üldse selle peale, et kaevame end mulla sisse või läheme külma vette. (Trad.Attack! tegi seda EP ja hiljem lisandunud kauamängiva “AH!” fotode tarbeks. – M. H.)

 

Loe edasi Muusikast 11/2015

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload