Vardo Rumesseni lahkumine

25. augustil kui internetti ilmusid esimesed teated Vardo Rumesseni lahkumisest, kadus hetkeks igapäevaruum. Siinne ja sealpoolne said korraks kokku ja viivuks kõik seiskus. Siis keerles elukarussell edasi.

Esimene ja põhiline tunne oli suur tühjus. Kuigi teadsin, et Vardo tervis ei olnud viimastel aegadel hea, soojendasin siiski õrna lootust, et tema tugev vaim ja murdumatu tahtejõud saab ka sellest üle.

Mingis mõttes kajastas sama septembrikuu esimene MI saade, filmitud Leipzigis Tobiase “Joonase lähetamise” ettekandel Gewandhausis. Seal on palju kaadreid just sel ajal oma 1000. asutamisaastat tähistanud Leipzigi linna rahvapidustustest ja lõbustustemöllust ning sinna vahele suure kontrastina väsinud ja juba haige Vardo murelikud kommentaarid ning juba hävinud kiriku asupaiga otsingud, kus kunagi toimus “Joonase” esimene ettekanne. Pärastpoole aga hingeülendavad hetked kontserdilt Gewandhausist. Nii piirneb lõbu otsimine elu igavikulisuse ja üürikusega, kontrast, mille ees varem või hiljem kõik tõsinevad, ka need, kes hüüavad nagu Niinive rahvas “Joonases”: “Söögem ja joogem, sest homme oleme surnud.”.

Elu aga liigub edasi, nagu poleks midagi juhtunud ja juba kipub unustus peale vajuma. Sedasama märkasin kurbusega ka näiteks siis, kui lahkus Käbi Laretei. Siiski olen kindel, et mida aeg edasi, seda rohkem tõuseb esile ja leiab hindamist Rumesseni elutöö, milleks on Eesti muusikapärandi säilitamine ja propageerimine, rahvuslike aadete kandmine poliitikas ning huvitava ja omanäolise pianisti pärand. Kõneldes Eesti muusikast tundub mulle – nagu temagi alalõpmata rääkis –, et me hindame seda liiga vähe. Me ei süvene piisavalt selle väärtustesse, ei hooma selle ainulaadsust, ei tunne selle üle uhkust, ei toetu sellele.

Rumesseni väga ulatusliku elutöö ja pärandi käsitlemiseks oleks ju vaja vähemalt raamatut. Tõsi, raamat on temast olemas, Urmas Oti “Vardo Rumessen en face” (ilmunud 2002), kuid seegi ei hõlma kõike. Muusikas 2011. aastal tehtud intervjuus ütlesin, et “sa oled nagu renessansiajastu inimene, ülimalt mitmekülgne: pianist, muusikateadlane, poliitik, kontserdikorraldaja, ühiskonnategelane”. Praegusesse aega ära eksinud renessansimees ta oligi. Tema kreedo oli: teha! Ja tegusid oli palju.

Minu lähem tutvus Vardo Rumesseniga algas aastate eest. Vestlesime esiotsa kultuurielust ja kultuuriajakirjandusest, kuid siis selgus peagi, et meil on ühiseid valdkondi, millesse ühtviisi kirglikult suhtume. Ka mind on alati huvitanud meie vanema põlve heliloojad, nagu Rudolf Tobias, Eduard Tubin, Eduard Oja. Nii siis kujuneski, et saime aeg-ajalt kokku ja rääkisime kõigest sellest. Need oli vaimselt väga rikastavad vestlused, millised, ma arvan, olid tavapäraseks elu osaks varasematel aegadel, kui inimesed oma aega veel ei täitnud televiisori, arvuti või nutitelefoniga. Saime kokku kohvikus või siis ka tema kodus, kus valitses omamoodi ajatu atmosfäär, tema loodud harmooniline keskkond nende aegade stiilis, mida ta armastas ja hindas, valitsevateks värvideks roheline ja kuldne. Vahel kuulasime väikeses seltskonnas Mahlerit või siis üht-teist tema vast valminud plaatidelt.

Loe edasi Muusikast 10/2015