Avameelselt Carmenist

Carmen (Aleksandra Kovalevitš) ja flamenkosolist (Kalli Pikas). FOTO JURI SEREDENKO

 

Georges Bizet’ ooper “Carmen”. Muusikajuht ja dirigent: Paul Mägi. Lavastaja-koreograaf: Giorgio Madia (Itaalia). Kunstnik: Maarja Meeru. Videokunstnik: Mikk-Mait Kivi (Von Krahli teater). Osades: Aleksandra Kovalevitš (Ooperiteater Helikon, Moskva), László Boldizsár (Ungari), Jānis Apeinis (Läti Rahvusooper), Diana Higbee (Prantsusmaa), Märt Jakobson, Pirjo Jonas, Karmen Puis, Taavi Tampuu, Simo Breede, Rasmus Kull, Jaan Willem Sibul, Kalli Pikas jt, Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp, Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased, Tartu Poistekoor. Esietendus 22. aprillil 2015.

 

Kummaline on mõelda, et üks tänapäeva tuntumaid ja armastatumaid oopereid, Bizet’ “Carmen”, võeti esietendusel vastu meelepahatormiga. Kuidas küll ei osatud hinnata nii kaasakiskuva ja meeldejääva muusika ning haarava süžeega teost? Hoolimata Euroopas valitsenud eksootikaihast tundusid selle ooperi tegelased, lihtsad inimesed, kelle hulgas peakangelannaks põlatud mustlasrahvuse esindaja, tolle aja publikule juba liiga vulgaarne ja autori ilmne poolehoid amoraalsele ja kuritegelikule nimitegelasele kohatu. Tõepoolest ei saa Carmenit pidada kuidagi positiivseks tegelaseks; ta on egoistlik, agressiivne, litsakas ja manipuleeriv. Ometi kehastab ta üht kõrgemat väärtust, mida romantismiajastu kestes üha enam hindama hakati – isiklikku vabadust, õigust käituda oma sisemise õiglustunde ja mitte ühiskondliku etiketi järgi. Julgus ja ausus iseenese vastu tõstab ta kõrgemale teistest, esmapilgul sümpaatsematest tegelastest – ausameelsest hädavaresest Josést, kohusetundlikust ja kartlikust Micaëlast ja imetletud ning ennast imetlevast tühisevõitu Escamillost.

 

Vanemuises kevadel välja tulnud uuslavastus on õnnestunud ja sellel on kõik eeldused saada hitiks, või vähemalt oleks, kui teda mängitaks alanud hooajal rohkem kui vaid kuus korda. Nauditav on nii muusikaline kui visuaalne pool ja tegelaste karakterid ning omavahelised suhted on psühholoogiliselt läbi töötatud. Solistide trupp, nii välismaalastest peategelased kui ka oma teatri kõrvalosatäitjad on vokaalses ja lavalises mõttes silmapaistvalt head. Tänapäeva ooperis ei saavuta naljalt enam edu pelgalt kauni häälega, kui selle juurde ei käi sobiv lavakuju; mulje on palju usutavam, kui noori ja sarmikaid tegelasi kehastavadki noored ja sarmikad lauljad.

 

 

Lavastus (Giorgio Madia) on külluslik ja elav, värvikas ja dünaamiline, sellele tuleb palju kasuks, et lavastaja on ise balletitantsija ja koreograaf, ning Vanemuise teater on õnnelikus seisus, kuna omast käest on võtta nii lauljad, tantsijad kui ka näitlejad. Koori- ning tantsuosad võidavad hästi seatud ja mõtestatud liikumise tõttu palju, etenduse tempo on kogu aeg hoogne ja ka massistseenides toimub pidevalt pisikesi alategevusi.

 

Loe edasi Muusikast 10/2015

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload