Semikoolon partituuris aastal 2015. Intervjuu Anti Margustega

06/10/2015

ANTI MARGUSTE on tänavune Eesti Muusikanõukogu heliloomingu preemia laureaat. Foto: Eesti Kontsert

 

“Kõike olen ju rääkinud,” ütleb Anti Marguste mõtlikult, kui oma intervjuusooviga helistan. Aga lisab siis: “Eks võib ju lisada veel mõne koma... või semikooloni.” Järgmisel päeval kõnnin rohelist vaikset tänavat pidi tema raudteeäärse maja poole, et neid kinni püüda.

 

Jutu algul toob Marguste lauale kolm väikeseformaadilist fotot. Need on 1940ndatest aastatest. Ühel on suur kahekordne ehitis, see on Eavere koolimaja, lapsepõlve ja noorusmaa, isa oli seal koolijuhataja. “Ülal pööningul käisime kiikamas Pärnu torne. Sellisel kujul seda maja enam alles pole.”Siis klassipilt ja pilt laulupeolt, seal on peal isa ja ema.

 

Algus oli Eaveres. Kas seal tulid ka esimesed kokkupuuted muusikaga?

 

Seal jah. Meil olid maapeod, ansambel ja orkester. Meie vennaga mängisime klaverit. Vend õpetas mind mängima. Ja akordionit ka.

 

Vanasti ei käinud pilli õppimine nii, et lastemuusikakool, veel üks muusikakool, siis konservatoorium...

 

Ei, need muusikakoolid jäid kõik vahele. Kohe tuli konservatoorium. Kuna ma polnud muusikakoolis käinud, siis pandi mind neljakümneks aastaks Otsa kooli õpetajaks. (Muigab.) Aga diplomit ikka ei saanud.

 

Millised olid need kõige, kõige esimesed hetked, kui muusika hakkas kõnetama, kui vanalt see oli?

 

Olin nii üle kümne. Sõja ajal olid väikesed laulikud, kus sees kõik need Zarah Leanderid, Nelson Eddyd, igasugu filmitähed. Vaatasin pilte, noote ka ja hakkasin järele proovima. Aga oma lood... Isal olid kodus saksa klaverinoodid, sellised kogumikud, “Dorfschwalben aus Österreich” ja mis nad seal olid... mängisin sealt neid Straussi valsse. Minu op. 1 oli ka niisugune valss, tavalisse vihikusse kirjutatud, oma kümme lehekülge. Ja laulikute eeskujul sai ka laule tehtud.

 

On see esimene oopus veel kuskil alles?

 

Ei see vist rändas ikkagi Pääsküla jäätmejaama, see meil ju siin lähedal. Pärast 1945. aastal, kohe pärast sõda läksin Pärnusse kooli, VIII ja IX klass oli juba seal. Pärnus olid meil ka ansamblid. Läksin seal ka meeskoori laulma, ja segakoori ka. Vardo  Rumesseni isa Voldemar Rumessen oli kooride dirigent ja muusikaõpetaja.

 

Milline õpetaja ja dirigent ta oli?

 

Tore, asjalik, innustav mees.Viimased klassid aga olin Tallinnas.

 

Miks Tallinna tulite?

 

Vend tahtis TPIsse minna keemiat õppima ja vanematel oli meid kergem seal kahekesi pidada. Mina läksin 20. keskkooli, olime seal esimene lend. Mängisime seal ka tantsupidudel, meil oli suur ansambel: klaver,  trummid, akordion, saksofon, viiul, olime kõvad tegijad!

 

Nüüdsel ajal ei ole nagu enam nii, et noored mängivad oma lõbuks ja et ise teiselt õpitakse pill selgeks.

 

Enne kui hakkad ise kirjutama, oleks ju hea, kui oskad mingit pilli mängida. Me olime nii palju tantsuks mänginud, seal pidi sageli ka improviseerima. Mina õpetasin teisele mehele akordioni, endalgi polnud veel päris selge.

 

Olete ise ka Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud. Miks te selle kõrgkooli valisite?

 

Keskkoolist minnes ei ole sul ju veel väga kindlaid suundi. Teiste hulgas lõpetad, teed nagu teised. Käisin TPI diplomini välja. Seal on omal ajal õppinud teisigi muusikamehi, Arvo Ratassepp näiteks. Aga siis, mitte et just huvi kadus, aga sai see maja läbi proovitud.

 

Otsus heliloomingut õppima minna küpses ikkagi TPIs. Sel ajal avati Heliloojate Liidus noortesektsioon,  igaüks, kes tahtis, võis seal käia, ei pidanud mingeid tunnistusi ette näitama. Seal võeti läbi põhiained: solfedžo ja helilooming. Õppejõud olid Edgar Arro, Ado Velmet, Uno Naissoo, Karl Sillakivi, Lydia Auster. Lydia Auster oli sel aja Eesti raadio kunstiline juht ja nii lahke inimene, et andis meiesuguste laule ja lugusid orkestritele ja lauljatele mängida. Georg Ots, Silvia Urb, Heli Lääts laulsid meie laule, minult olid seal “Retk Pedassaarde”, “Esimene koolipäev”...

 

Arro hakkas ühel hetkel rääkima, et Saarel on konsis vaba koht. Tema aitas ka kaasa, et sain otse noortesektsioonist sinna sisse astuma minna.

 

Missugune õpetaja Mart Saar oli?

 

Käisime sageli Kadriorus tema kodus tunnis. Ta elas selles majas, mille kõrval on nüüd tema ausammas. Ülal katusealuses paistavad siiani need aknad. Kuidas ta õpetas – tegi variante. Tal olid seal ühe lapse koolivihikud, ülesanded veel sees, sinna teisele küljele kirjutas ta oma harmooniasoovitused. Need on mul siiani kusagil alles. Mängisime järgnevusi, tema vaatas aknast välja, vahel ütles midagi. Puhtpraktilist tööd tegime. Aga see tööaeg jäi lühikeseks, saime aasta ta juures õppida.

 

Pärast tuli Anatoli Garšnek, kuidas tema õpetas?

 

Asjalik õpetaja oli. Lasi vabalt kirjutada.

 

Kas on kedagi heliloojatest välja tuua, kes on teid inspireerinud ja meeldinud?

 

Esimese hooga ei oska kohe öelda... Orff võibolla. Tema on ju küllalt lihtne mees oma helikeeles, aga see lihtsus lööb. Ja Tubin.

 

Tema “Ballaadiga” klaverile Mart Saare teemale on selline lugu. Saarel on koorilaul “Seitse sammeldunud sängi”, mille aluseks on rahvaviis “Oh mina vaene vaimupoissi, tillukene teopoissi”. Tubin võttis oma teema sealt. Tegin mõned aastad tagasi Tubina ballaadi põhjal loo “Sammeldunud sängid”, laiendasin seda, see pole nagu päris töötlus. Tubin ballaadi vahele panin oma üleminekud. Siin on siis selline järgnevus: rahvalaul –Saare laul – Tubina “Ballaad” ja minu lugu. Ajaline järjepidevus.

 

Aga kes neid mu uusi teoseid kõiki mängib. Nüüd on uus kuulajaskond, kas pääsed enam ligi. Eks see ole elu seadus.

(Vahemärkusena. Meie vestluse järgsel päeval esitas Virumaa kammerorkester Toivo Peäske juhatusel Mustpeade majas Marguste uut teost Minikontsert neljale käele ja orkestrile, solistid Darja Roditšenko ja Kaarel Peäske. 23. oktoobril on sarjas “Heliloojate Liit 90” ettekandele tulemas “Sümfoonilised runod”.)

 

Koorile olete palju kirjutanud, seda valdkonda vist tunnete põhjalikult?

 

Ikka tunnen. Olen ju mitmes kooris laulnud, ka TPI meeskooris. Esimesel aastal ei võetud mind sinna veel vastu, alles järgmisel aastal. Siis oli sinna suur konkurss. Pühapäeva hommikuti olid proovid Tombi kultuuripalees (praeguses Mustpeade majas). Keerdtrepp viis alla keldrisse, seal kõige viimases madalas ruumis need olid.

 

Minu praegune suur probleem iseenda jaoks on tekst muusikas, sõna väljatoomine. Kuidas seda teha nii, et sõnad jõuaksid kuulajani... Dirigent suudab jälgida, koor ka, aga publikuni see enam ei jõua, kuigi teksti saab kavalehelt vaadata. Sama lugu, kui ooperis jookseb tekst lava kohal. See, mida lauldakse, ei jõua meieni ja tekst peab tulema mingit teist kanalit pidi.

 

Küsimus on orkestreerimises, peab jälgima, milliseid pille kasutada, et nad ei summutaks teksti. Oluline on ka teksti andmise kõrgus, tämber. Ja võõrkeelset teksti on muidugi veel raskem jälgida, kui eestikeelset. (Võtab välja noodi.) Siin on mul näiteks lugu Kristjan Jaak Petersoni oodile “Kuu”. Terve suve käisin sellega ringi, vahepeal tahtsin juba ära visata, aga siis mõne päeva pärast jälle võtsin kätte. Seal kasutan kõnekoori: see on üks variant, mida ma välja pakun, kui on olulised tekstid, mis peavad esile tulema. Kõnekoori mõte on mul veel pärit Pärnu keskkoolist, seal oli meil õpetajaks Ilse Erm, Anne Ermi ema. Tema tegi meist kõnekoorid, lugesime niimoodi luuletusi. Ja selle asja lõpptulemus on nüüd siin. Selleks, et tekst välja tuleks, loobusin timpanitest, jäid oboe, triangel ja suur trumm.

 

Või see lugu siin, “Debussyana”. Ants Söödiga oli omal ajal juttu, et teha midagi tema koori ja klaveriga. Nüüd on Ants lahkunud, aga lood on valmis. Debussy tuntud klaveripalad “Linalakk tütarlaps” ja “Kuuvalgus”, koor laulab sinna peale eesti rahvalaule. Meil on ka laul linalakast neiust, kes peseb juukseid, ja laul “Lähme kuuvalgele jalutama”. Samalaadsed on mul veel Elleri “Kodumaise viisiga” ja Griegi “Trollide marsiga”.


Selline hobi praegu, koorid ja klaveripalad kokku viia... Merike Toro oma Meriko kooriga on neid esitanud, aitäh talle.

 

Eesti rahvamuusikaga on teil alati lähedane side olnud...

 

Seda ma ka Otsa muusikakoolis õpetasin. Enne mind oli seal Harri Otsa, ma ei tea, kuidas tema seda tegi. Esimestel aastatel polnud muidugi veel selget ettekujutust, kuidas oleks parem. Lõpuks võtsin lihtsalt igast liigist laulud: pulmalaulud, töölaulud, kalendrilaulud. Trükkisin need koos sõnadega välja ja hakkasime õpilastega neid tunnis laulma.

 

Kuidas selles vanuses õpilased rahvalaulu vastu võtsid?

 

Eks suhtuti naljaga ka. Minu nõue oli, et laulud peavad peas olema, aga ega see kerge olnud neid pähe jätta. Eesti rahvalaulus on ju palju teksti. Otsa koolis oli ka vene õpilasi. Nemad panime ka laulma. Kes üldse hakkama ei saanud, võis lõpuks nooti vaadata, et ta vähemalt kordki elus on nende lauludega kokku puutunud.

 

Kuidas rahvamuusika õpetamisega nüüd lood on?

 

Väga head tööd tehakse Viljandis. Nemad on seal nagu kaasaegsed rahvalaulikud. Minu ajal oli huvitav, mida Collage tegi. Kuulasime neid palju, nad tõid ka rahvaloomingut lähemale.

 

Noorem põlvkond võibolla ei hinda praegu rahvaloomingut nii väga, pigem on püüd rahvusvahelisuse poole?

 

Seda jah, see paistab ka tekstide valikust ja pealkirjadest välja. Pealkirjad on ladinakeelsed, inglis- või prantsuskeelsed. Või võetakse vanaaegsed tekstid, 3000 aasta vanused, kuskilt väljakaevamistelt leitud.

 

On teil oma loomingus eriti armsaid teoseid?

 

Üks suurem lugu minu jaoks oli “Sümfoonilised runod”. See oli päris suur ettevõtmine. Vormiliselt on siin küllalt palju klassikalist ehitust. Teises osas ostinaato. Esimeses osas kasutasin setu rahvaviisi, teises osas on rahvaviis muutumatult antud. No ja rütmiliselt näiteks, ütleme, laulus on paarismeetrum, aga panin selle viie peale. Kohati läheb kokku ja kohati ei lähe kokku. Väga põnevaid asju võib niimoodi tekkida.

 

Kas on olnud lemmikkoosseise või lemmikinstrumente?

 

Ega vist pole, kõike olen hea meelega ja huviga teinud. Viimasel ajal olen kirjutanud päris palju keelpilliorkestrile, hea selge koosseis.

 

2011, teie juubeliaastal kandis Tõnu Kaljuste Nargenfestivalil ette teie mini mono-ooperid, Andrese, Tiina ja Arno monoloogid. Üks väga omamoodi žanr.

 

Kuna nad on monoloogid, siis tekstid on otse võetud raamatutest, libretot ei ole. Tegelikult on mul üks selline monoloog veel. Kui Nargenfestival juba käis, sai valmis veel “Jürka monoloog” “Põrgupõhja uue vanapagana” põhjal. “Andrese monoloog” oli mul juba 2000. aastal kirjutatud, Tiina 2008. ja Arno 2010. aastal. Tõnu Kaljuste valis lauljad sinna, ma jäin valikuga väga rahule. Laulsid René Soom – esimesel ettekandel oli Atlan Karp –, Tiinat Helen Lokuta ja Arnot Heldur Harry Põlda.

 

Muusikaliselt ülesehituselt on neil lugudel võibolla sarnasusi, aga tegelased ja sündmustik on erinev. Esitusel tuli nendel välja ühiseid puutepunkte, mis hiljem said nagu selgemaks. Elu ja surma probleemid. Andresel seal, kus ta räägib Indrekuga, mis tema elust on saanud, kuidas ta võitles oma talu eest. Tiinaga see, kui tema ema nõiana surnuks peksti. Arnol vestlus kellamees Liblega. Siin on ka kuigipalju rahvaviise kasutatud, “Andrese monoloogis” see tuntud Tammsaare õe laul.

 

Kuidas heliloojal inspiratsiooniga on, kas tuleb ka vahel vaimustus peale?

 

Eks see vaimustus vahel tekib ja siis ah, muudkui kirjutad. Aga võib ka nii. Ma käin ikka vahel jooksmas. Ühel talvehommikul ärkasin viie-kuue ajal üles ja tegin tunnise jooksuringi. Mõjus inspiratsioonile väga hästi!

 

Näen teil siin sülearvutit, teete tööd arvutis?

 

Jah, kirjutan noodiprogrammis, see laseb ju ka kohe kuulata. Aga ma ei ole arvuti ori, mul on omad mõtted ja ideed. Aga no, arvuti on ju mänguasi ka. Enda lõbustamiseks, niisama näppimiseks.

 

Millised mõtted on teil praeguse aja muusikast?

 

Iga uus põlvkond elab läbi oma proovimise ajad ja ka neil tuleb ükskord oma küpsemise aeg. Käsitööoskused on hiilgavad, aga sisemine tunne kipub praeguse stiiliga ära kaduma. Muusikaline vorm on ka nagu maha maetud. Sumera ütles kord, et lugu käib, ta istub saalis ja on väga rahutu, ikka vaatab ringi, et kas rahvas tõesti kuulab, ega nad juba saalist välja ei jookse. See on see helilooja oma tunne. Kunagi pole päris rahul oma teosega.


Aga Eesti muusika päevad on meil küll väga hästi arenenud. Aitäh tegijatele ja Klassikaraadiole, mis kontserte nii palju üle kannab, et saab ka tagantjärele kuulata! Ainult vahel on niisugune tunne, et see on surutud liiga väikese aja, ühe nädala peale. Kõike saab korraga liiga palju ja kuulaja, kelle jaoks see tehtud on, ei võta enam kõike vastu. Võibolla võiks kontserte laiema aja peale laotada. Tänavu seoses Heliloojate Liidu 90 juubeliga mängitakse rohkem ka varasema aja teoseid.

 

Nüüdismuusikat on keeruline luua ja keeruline kuulata, aga tuleb ju ikka midagi uut avastada muusikas ja helikeeles, et ei kordaks seda, mida on varem kirjutatud?

 

Ei, selle vastu ei saa midagi teha. Võtad küll “uue”, aga see uus on ikka kuskilt pärit. Ikka lased liugu kellegi peal. Teoses peaks olema mingi iva, mingi tuum, mis paneb kuulama. Aga ma ise ka ei leia enam nii palju uusi variante. See on paratamatu, et alati ei ole igas loos iva sees.

 

Mina oma viimastes lugudes lasen Eesti lastelaulude või rahvalaulude peal liugu. Nagu siin, “Jaan läeb jaanitulele”. (Jutt käib Minikontserdist neljale käele ja orkestrile.) Toivo Peäske helistas, ma siis küsisin, et kas on kuulda, kuidas lõpus on piitsaplaks ja kabjaplagin. Mind huvitas, et välja tuleks see jaanipäeva tunne, hobuse kappamine, “silmad siidituttides”.
Aga jah, praeguse aja looming on kuidagi alla pressitud, nagu oleks raskus peal, ei ole elurõõmu. Palju on aeglust, pikad, staatilised noodid.

 

Eks looming kajasta oma aega, meil on ju keeruline, stressirohke aeg.

 

Ma ei kiida oma aega, et kus siis oli tore, aga kui oled nii mitukümmend aastat ära elanud, siis iga inimene hakkab endamisi arutama, mis oli mõttekas ja mis mitte. Nagu see telesaade: mõistlik ja mõttetu.

 

Mis on mõistlik ja mis on mõttetu?

 

Kuna inimesi on nii palju saanud – minu noorusajal oli kaks ja pool miljardit, nüüd seitse või kaheksa miljardit –, siis on head rohkem ja halba ka rohkem. Halb kipub hea ära varjutama.

 

Mis võiks aidata?


Rabeleks sealt välja ja tunneks rõõmu millestki väikesest. Meil elab siin aias üks punarind, teda on ilus köögiaknast vaadata. Üksik puuleht langeb alla. Lihtsalt vaata ja tunne rõõmu.

 

Aga öeldakse ju, et pole aega...

 

On küll aega. Tee lühidalt ja tee teinekord jälle!

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload