Lugu NSVLiidu punkpyhakust

 

Ytleme ta nime ja mõtleme – hilisnõuka alternatiivne agulinoorus, nende maailm, vabadusetung ja riietus. Augusti keskel möödus veerand sajandit sellest, kui Läti rannikul, Sloka – Talsi maantee 35. kilomeetril sõitis enne keskpäeva Janis Fibiksi Ikarus-bussile kurvis sisse Moskvitš. Seal istunud asiaatlike näojoontega mustas riides juht hukkus kohe. Samal päeva õhtul ilmus Moskvas, Arbatil yhele seinale teade “Tsoi on surnud”, millele järgnes kohe tähendamissõna “Tsoi elab”. Ja sellega on raske vaielda. Teade sai aluseks miljonitele ka tänini Eestis esinevatele graffititele. Mitmes vene linnas on “Tsoi seinad“, omalaadsed templid, kuhu noored kogunevad ja mille juurde pannakse selle mehe lyhikese elu mälestuseks pooleks murtud sigarette. Tsoi matus põhjustas suuri noorterändeid Leningradi Novodevitši kalmistule.     Yheksakymnendate alguses ööbiti ta haua juures telkides, rahvavool kangelaskalmu manu ei lakka. Pyhi paelu sidumas käiakse ka Ukrainas, Kiiovas yhe suure hõbepaju juures, mida on näha Tsoi ansambli Kino radioaktiivsel foonil yles võetud muusikafilmis “Vaheaja lõpp” (1986). Selle mehe lihtsakeste harmooniate ja hymnilise mõõtmega tekstide ning nyydseks rahvamuusikaks muutunud lugude järgi on tuhanded poisid õppinud pilli mängima. Temast on saanud punkpyhak, keda vaagib nii mässuline noorus kui ka ta endised eakaaslased, juba pensionieelsusse kalduv kontingent. Kinomaanide fanatismini kyyndivat truudust oma iidolile võib võrrelda vaid mozhead’ide (Morrissey fännide) omaga.

 

Legendi sünd

 

Legend algas tagasihoidlikult yhes Leningradi magalarajooni ylerahvastatud korteris.

 

Seal see poisike korea verd insenerist isale ja blondi, patsiga kehkaõpsist emale syndis ja läbikäidavas toas kasvas. Oli endasse tõmbunud. Õppis rahvakunstikoolis puunikerdamist ja tänavatel punki ning võttis varsti sihikindlamalt kidra kätte. Kuna tarifitseerimata bände ametlikule lavale ei lubatud, alustas varane Kino kaheksakymne esimesel kodukontsertide ehk kvartirnik’utega. Peale Viktori kuulus sinna Ljoša Rõbin ehk Rõba, rytmigrupp muutus pidevalt. Tsoi otsis kaua õiget koosseisu. Rõbin elas ta lugudesse kyll sisse, kuid oli muusikas rohkem tagasivaatav ja omade ambintsioonidega. Ansambel Akvariumi poiste ja nende helimehe Andrei Tropillo stuudio kasutamine oli samuti libe tee – Tsoi laulud said seal pisut hipiliku-psyhhedeelse sound’i, paar lugu kõlavad lausa nagu Akvarium.

 

Loe edasi Muusikast 10/2015

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload