Aeg ja inimsaatus. Jelena Obraztsova

 

Kuidas mõtestada väidet: pole mõistet a e g, on vaid sündmuste jada? Millistest hoobadest sõltuvad need sündmused, mis saavad määravaks inimese saatuses?

 

 

Tänavu jaanuaris lahkunud Jelena Obraztsova oli kunstnik, kellele loodus oli kinkinud erakordsed omadused nii hääle- kui näitlemisvõimetes, kes vapustas temale määratud ajas tuhandeid kuulajaid ning kelle käekäik kujunes äärmiselt muljetavaldavaks. 1939. aastal Leningradis sündinud, õnnestus tal üle elada Leningradi blokaad. Lauluõpinguid alustas ta 1948. aastal Leningradi Pioneeride palee lastekooris. 1963. aastal, veel enne Moskva konservatooriumi lõpetamist, oli tema debüüt Moskva Suures Teatris Marina Mniszekina Mussorgski ooperis “Boriss Godunov”. 1964. aastast sai temast juba ametlikult selle kuulsa teatri solist ning juba samal aastal oli tal teatri külalisesinemistel võimalik üles astuda Milano La Scalas, kus hoolimata tagasihoidlikust guvernandi osast Tšaikovski ooperis “Padaemand” õnnestus tal silma jääda. 

 

1975. aastal oli Suur Teater ringreisil USAs. Mussorgski “Boriss Godunovi” etendusel puhkesid Obraztsova auks sellised ovatsioonid, et etendus katkes. See triumf avas talle tee maailma lavadele, millest siinkohal vaid mõned näited lühikesest ajavahemikust: 1976. aastal Massenet’ “Werther” La Scalas, dirigent Georges Prêtre, peaosades Jelena Obraztsova ja Alfredo Kraus; San Franciscos Verdi “Trubaduur”, dirigent Richard Bonynge, peaosades veel Joan Sutherland, Luciano Pavarotti, Ingvar Wixell; 1978. aastal La Scala 200. aastapäeva puhul lavastatud Verdi “Trubaduur”, dirigent Claudio Abbado, peaosaliste hulgas veel Pavarotti; Milano Püha Markuse kirikus Verdi reekviem, dirigent Abbado, solistideks veel Mirella Freni, Pavarotti, Nikolaj Gjaurov. Jne.

 

Aga laulmisega Obraztsova tegevus ei piirdunud. 1986. aastal astus ta esimest korda üles lavastajana, tuues Massenet’ “Wertheri” lavale Moskva Suures Teatris koos oma abikaasa, dirigent Algis Žiūraitisega ning lauldes ise naispeaosa. Tegevust jätkus elu lõpuni: 2000. aastal debüteeris ta draamanäitlejana; 2007–2008 oli ta Mihhailovski teatri ooperitrupi juht; Peterburis koondas ta enda ümber kultuuritegelaste ringkonna, õpetades noori lauljaid; Moskvas asutati temanimeline fond muusika ja muusikute toetuseks.

 

Jelena Obraztsova usaldas ajakirjanik Rena Šeikole oma päevikud ja märkmed. Nimelt kirjutas Obraztsova kus juhtus ja millal iganes. Seal, kus teda tabas rõõm, igatsus, hirm, üksindus – hotellis, lennukis, restoranis. Kirjutas paksudesse vihikutesse, pabersalvrättidele, hotellitubades saada olevatele firmapaberitele. Kui teda miski eriti puudutas või vapustas, tegi ta ka väikseid joonistusi. Kõrvalepõikena tsiteerin Sirbis ilmunud Helena Tulve ja Tiia Tederi vestlust (“Olemine elu sipelgamaastikul”, 10. IV 2015): “Killustatus on suur ja meie väline maailm teeb kõik, et süvenemist oleks võimalikult vähe.” Selles ütluses on meid kõiki puudutav iva ning selles kontekstis, leian, on eriti kosutav, ning tulevikku sammujatel vist ka ülimalt vajalik, lugeda sellisest analüüsivast, fanaatilisest tööstiilist, millest annavad tunnistust katkendid äärmiselt asjatundlikust ja põnevast raamatust “Jelena Obraztsova. Märkmeid teekonnalt. Dialoogid” (Moskva, 1984, koostaja Rena Šeiko). Oma tööst Massenet’ “Wertheriga” La Scalas 1976. aastal kirjutas Obraztsova päevast päeva.

 

22. I. Tõusin kell 9. Päike! Jalutasin linnas. Kella neljast seitsmeni ja üheksast üheteistkümneni proovid teatris. Kohtusin Alfredo Krausiga, oma Wertheriga. Olen rõõmus teda nähes. Pärast ühtteist kuulasin “Aida” proovi [Montserrat] Caballé, [Carlo] Bergonzi, [Grace] Bumbry ja [Piero] Cappuccilliga. Stseen väljakul – grandioosne.

 

23. I. Käed väga valutavad. Tegin kompressi, lugesin, tegelesin “Wertheriga”. Pärast läksin teatrisse, proovid, proovid. Pool üheksa kuulasin taas “Aida” orkestriproovi, kohtustseeni ja finaali. Caballé oli hea. Ka Bergonzi oli hea. 

 

24. I. Täna korraldas Bumbry skandaali, ütles, et ta pole tromboon ega suuda nii palju harjutada, laulis sosinal. Mina harjutasin terve hommiku stseene Alfredoga... Kell kuus õhtul tuli minu juurde hotelli Renata Tebaldi sõbranna. [---] Läksime La Scalasse “Così fan tutte” etendusele. Dirigendipuldis Carl Böhm! 82-aastane! Mozart oli Mozart, kuigi lauljad ei olnud huvitavad. Lavastus oli modernne, dekoratsioonid peaaegu olematud, rippusid vaid mingid voodilinad. Ei olnud erilist menu. Ainult Böhm! 

 

25. I. Kell 10–13 “Werther”. Taas stseenid Alfredo Krausiga. Ta on sündinud, et laulda Wertherit. Tõsi, ma pole kuulnud teda teistes rollides, kuid arvan, et need pole talle nii sobivad. Kuid ta mitte ainult ei laula, ta on ise Werther, sama poeetiline, vaimustunud, mässav. Ja need hiigelsuured silmad. Ja see abitus... Ta sarnaneb varblasega, keda tahaks peita põue ja soojendada. Kas ta on sama hea “La traviatas”, kus on vaja puhast bel canto’t, ma ei tea. Kuid Wertherina on ta imeline. Ma naudin, et mul on selline partner. [---] Ootan oma etteastet! Taastatakse ju “Wertherit” La Scalas pärast kahekümneaastast pausi. Siis laulis Charlotte’i minu lemmik Giulietta Simionato, Wertherit Giuseppe Di Stefano. Õhtul oli taas La Scalas “Aida”. [---] Ei tea siiski lauljat, kes oleks Verdi muusika esitamises, selle iga fraasi erksuses, stiilitunnetuses võrdne Bergonziga. Aga Carlo on juba 53-aastane! Caballé laulis sellel õhtul dramaatilise sopranina, tugevalt ja kirglikult. Ja ma meenutasin tema teistsugust interpretatsiooni Aidast Barcelonas – õrna ja ahvatlevat.... Loomulikult on ta esmaklassiline laulja. Tema hääl – ime. 

 

26. I. Neljast kuueni harjutasin stseene Alfredoga. Siis magasin. See on väsimus, tahaks kogu aeg magada. Kella kaheksaks läksin laulma Prêtre’iga. Ta ütles, et on ammu oodanud minuga kohtumist, mäletab mind Pariisist 1969. aastast, kuulis mind seal “Boriss Godunovis”. Homme saame taas kokku, hommikul kella üheteistkümnest. Hakkan tõsiselt töötama. Olen nii õnnelik, meile piisab teineteise mõistmiseks ainsast pilgust. Pärast proovi läksin La Scalasse inglanna Margaret Price’i kontserdile, kes on kuulus Mozarti lauljana. Teda võeti hästi vastu.

 

27. I. Tund Prêtre’iga. Raske, peatab igal fraasil. Pärast tundi kohutav migreen, võtsin rohtu, panin sinepiplaastrit... Kell seitse õhtul taas proov Prêtre’iga. Praegu lähen tundi nagu purjus. Väsinud valust, pingutusest. Väsinud! Proov möödus väga huvitavalt, kõik noodileheküljed kirjutasin täis tema soovitusi ja märkusi. Õnnelik! Minu meelest on ka tema rahul. Tegi ettepaneku teha temaga Delilat Londonis ja Pariisis, Simsoni osas Plácido Domingo. Ütles, et soovib minuga teha “Carmenit”. Ja muudkui hüüab: “Bellissimo!”

 

28. I. Taas harjutasin kogu hommiku Prêtre’iga. Tunnetan teda väga ja olen õnnelik nagu laps, et saan temaga töötada. Aga õhtul läksin “Aidat” vaatama. Skandaal! Bergonzi vilistati pärast I vaatust välja. Kuid see-eest etenduse lõppedes karjuti talle: “Bravo, Carlo!“ Pöördumine eesnimega on publiku erilise poolehoiu märk. Nii karjuti omal ajal Callasele: “Bravo, Maria!” Pärast kohtupilti karjuti maha Bumbry ning etenduse lõppedes hüüdis keegi rõdult: “Basta!” Ta oli pahane ning tuli kummardama vaid kaks korda. Vilistati välja ka La Scala direktor Paolo Grassi. Kõik käis nagu jalgpallis! Meil pole midagi seesugust ette tulnud isegi mitte unes. Jumal, hoia mind sattumast sellisesse segasumma! Karjutakse üksteise peale, karjutakse loožidest, ja kui dirigent Thomas Schippers meelega summutas Bumbry kohtustseenis, karjus keegi: “Bravo, maestro!” Suurim edu oli Caballél. Kuid üldiselt oli mulje saalist kurb, raske. Verdi oleks vist nutnud...

 

Loe edasi Muusikast 10/2015

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload