Voolavus heli tekkimisel

03/09/2015

Siinne esse (originaalpealkirjaga “Fluidité dans le devenir sonore”, kirjutatud aastal 1958 arvatavasti ajakirjale The Paris Review)  on tõlgitud EMTA nüüdismuusika ja improvisatsiooni keskuse initsiatiivil Prantsuse Instituudi Eestis abil tähistamaks prantsuse helilooja ja dirigendi, 20. sajandi ühe mõjukama muusiku Pierre Boulezi 90. sünnipäeva. Seda sündmust tähistavad ka ansambel U: ja EMTA Uue Muusika Ansambel kontserdiga Kultuurikatlas 12. novembril kultuurisügise festivali “Accord! 2015” raames. Kontserdile eelneb muusikateadlase Emmanuel Ducreux’ sõnavõtt.

 

Muusika – loominguline protsess, materjal, kuulamine – jõuab ette muutustest, mis nii selle tähendust kui ka struktuure kahtlemata tugevalt raputavad. Selle revolutsiooni juured on sügaval ja tulemata see enam jääda ei saa. Uue põlvkonna esimene ülesanne oli vajaliku tehnika sisseseadmine: see ei seisne ainult juba loodud meetodite laiendamises (esimene hädavajalik etapp), vaid ka nende tõhusaks muutmises nii, et struktuuri mõiste ise sellega uueneb. Kümme aastat neid pingutusi on päädinud koherentse keelega, tõelise töövahendiga, mis on küll tajumatu, aga olemas. Seeriapõhist mõtlemist on laiendatud, kogu vormiskeem (ettemääratud, etteantud vorm) on hüljatud, teose üleüldist struktuuri tuleb kujutada, lähtudes morfoloogilistest alusstruktuuridest.  Siis ilmusid elektroonilised ja elektroakustilised vahendid.

Kui mõned aastad tagasi tegeldi eelmise põlvkonna meie kasutusse antud vahendite sünteesimisega, siis edaspidi tuleb püüelda veelgi olulisemat, veelgi vajalikumat loomingut. Küsimuse alla on vaja seada mitmed mõisted, mis paistsid siiani olevat lääne muusika arengust lahutamatud.

 

Kõigepealt tuleb meil sisse seada suhteline intervallide maailm. Lääne mõtteloo areng on suunanud heliloojad kõiki intervallide omavahelisi suhteid normeerima ja allutama need kindlaks määratud hierarhiale pärast seda, kui ollakse vähehaaval kaotanud kõik erisused. Ent ühelt poolt ilmuvad need erisused uuesti välja aja- ja kohaarhaismidena, teisalt, hierarhia jagav omadus õõnestab hierarhiat ennast ja võtab talt võimu. Järelikult on alust väita, et seriaalses korralduses, mis loob funktsioone ainuüksi oma olemasoluga, ei ole sugugi vaja helimaailma, kus heliread, millele need funktsioonid rakenduma peaksid, on juba ette määratletud; vastupidi, antud suhete kogumiga loob seriaalne korraldus kõrguste võrgustiku, mis muutub vastavalt parameetritele, mida sellele anda tahetakse. Sama kodeeritud seoste korraldust võib rakendada igal pool – luues selgeid erisusi kuulmises – ükskõik missuguse intervalli järgi tempereeritud intervallidele või tempereerimata maailmadele;  teose käigus saavutatakse helimaterjali mobiilne1 ülesehitus.

 

See eeldab muusikalise aja samasugust korraldust. Sest aja probleem puudutab ka kuulamist, see tähendab vormide ja taju küsimust. Aja morfoloogilises korralduses toob kõrguste suhteline maailm kaasa tagajärjed, mida on lihtne ette kujutada. On olemas kuulmiskõver, mis vastab intervallide täpsemale või vähem täpsele eristamisele, kõver, mis võib hoopiski seostuda kuulamise kestusega; selle nähtuse kaudu on kestus ja kõrgused tajutavalt seotud. Väikse erisusega intervallide puhul tuleb aega venitada, seda tuleb sättida nii, et kõrv kuuleks justkui läbi suurendusklaasi. Sellest lähtuvalt on meil alust mõtiskleda kestuse rollile kuulamisel. Lääne muusika püüdis etteantud vormis luua äratuntavaid pidepunkte sel moel, et sarnaselt vaatenurgaga sai rääkida teatud kuulamisnurgast tänu rohkem või vähem teadlikule kuulaja mälutegevusele. Ent soovides taju erksana hoida, on need pidepunktid muudetud aina ebasümmeetrilisemaks, ühtlasi on nad ka muutunud vähem… äratuntavaks. Sellest võib järeldada, et vormi areng pidepunktide suhtes on tagasipöördumatu; kui vormikriteeriumid tulenevad erinevate võimaluste paljususest ja kuulamine muutub üha enam hetkekeskseks, kaotavad pidepunktid oma olemasolu põhjuse. Teosel ei ole enam seda suunatud ülesehitust, mis läheb läbi teatud sündmuste algusest lõpuni: piirid on tahtlikult hajutatud, kuulamisaeg kaotab suuna – tegemist oleks justkui ajamullidega.

1 Essee kirjutamise ajal 1950. aastate lõpul oli Euroopa nn Darmstadti koolkonna heliloojate seas aktuaalne avatud vormi küsimus. See oli Euroopasse värske ideena ilmunud diskursus New Yorgi koolkonna heliloojate eeskujul. Sõna "mobiil" viitab siin arvatavasti Earl Browni mobiilse vormi ideestikule, kes omakorda on selle saanud skulptor Alexander Calderi nn mobiilide kontseptsioonist. (Kõik joonealused märkused Taavi Kerikmäelt.)

 

Loe edasi Muusikast 8-9/2015

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload