Martin Taylor Tallinna kitarrifestivalil

Tallinna kitarrifestival, mis erinevalt näiteks Viljandis sügiseti aset leidvast kitarrifestivalist on alati pannud rohkem rõhku just klassikalisele kitarrile, pole siiski kunagi ka jazzi ära põlanud. Ka tänavuses programmis leidus üks kontsert, mis pakkus kõige suuremat huvi kahtlemata just jazzisõpradele. Fingerstyle’i-stiili viljelev britt Martin Taylor on just jazzis väga tunnustatud figuur, keda asjatundjad kitarriringkondades endiselt kõrgelt hindavad. Ka Eestis on tal tulihingelisi austajaid, kes on oma kollektsiooni hankinud praktiliselt kõik Taylori plaadid. Nii et kultusfiguur nii mõneski mõttes. Ja hoolimata kõigest sellest väga tagasihoidlik mees, ilma igasuguste staarikompleksideta. Muusik, kelle jaoks on tähtis lugude jutustamine laval ja kes kindlasti ei lõpeta ühtegi kontserti ilma publikuga kontakti loomata. Mees, kes võib lavalt lisaks virtuoossele kitarrimängule nalja visata, ilma et tunduks, et ta on sama juttu juba varem rääkinud samal viisil sadades, tuhandetes kontserdisaalides üle maailma.Taylori mitmekülgne kava sisaldas nii omaloomingut, näiteks kalüpsomõjutustega “Down at Cocomo’s” ning Taylori sõnul helikeelelt just Kagu-Aasia inimeste jaoks sümpaatse “True”, kuid ka jazzistandardeid. Kirju programm pakkus kohati lausa painavat äratundmisrõõmu – pärast kontsert tegelesin päris kaua ühe kuidagi tuttavalt kõlanud meloodia dešifreerimisega ning selle “detektiivitöö” lõpptulemusena selgus, et lugu osutus Billy Taylori kirjutatud ja Nina Simone’i poolt kuulsaks lauldud palaks “I Wish I Knew How It Would Feel To Be Free”. Ja hetkel, mil seda taipasin, meenus mulle ka, et paraku oli see lugu mulle tundunud tuttavlik mitte originaalversiooni, vaid mingil perioodil väga palju raadiotes mängitud ansambli Lighthouse Family popiliku seade järgi. Heal lapsel mitu nime ja heal lool mitu arranžeerijat...

Jazziarmastajad said kindlasti Martin Taylori kontserdilt hingekosutust, ja mitte ainult need, kellel terve Taylori looming peas või kes vähemalt tema tegemisi piisavalt hästi teavad ja teda jazzihierarhias õigele positsioonile paigutada oskavad.