Kui kogu maailm jääb seisma. Pianist Arkadi Volodos

 

 

“Arkadi Volodosi muusikalise isiksuse kahte poolust võib olla raske omavahel lepitada. Ühest küljest on ta pianist-virtuoos, kes naudib võimalust panna oma hullumeelselt raskete transkriptsioonidega kuulajal pea ringi käima. Teisalt aga kuuleb tema esituses tihti niivõrd erakordselt pingelist vaikset mängu, et tundub, nagu kogu maailm jääks seisma.”

 

Nii kirjutas Volodosi möödunud sügisese Londoni Royal Festival Halli soolokontserdi järel ajalehe The Guardian muusikakriitik Erica Jeal. Tõepoolest, pöörane virtuoossus on Arkadi Volodosi rahvusvahelise tuntuse nurgakivi. Esimese asjana tuleb kõigile meelde tema hämmastavalt efektne, suurejoonelist ilutulestikku meenutav seade Mozarti A-duur klaverisonaadi K 301 viimasest osast Alla turca. Volodosi “Türgi marss” on niivõrd edukas kontsertparafraas, et isegi teised staarpianistid, näiteks Yuja Wang, on selle kõhklematult oma repertuaari võtnud. See hitt pärineb 1997. aastal Sony Classicali kaubamärgi all ilmunud debüütalbumilt “Volodos – Piano transcriptions”, mida võib pidada üheks kõigi aegade edukamaks ja kiiremaks tõusuks pianistlikule kõrgorbiidile ja millega Arkadi Volodosi nimi sai kohe uue ajastu virtuoosi sünonüümiks. 

 

1972. aastal Leningradis sündinud Arkadi Volodos kuulub tänapäeva pianistide keskmisse põlvkonda, tema eakaaslased on Jevgeni Kissin (s 1971), Leif Ove Andsnes (s 1970) ja Paul Lewis (s 1972). Volodosi pianistikarjäär algas võrdlemisi hilja – kui Kissin esitas juba kaheteistaastaselt Moskva konservatooriumi suures saalis sümfooniaorkestriga Chopini mõlemad klaverikontserdid, siis ametliku biograafia järgi pühendas Volodos end klaverimängule alles kuueteistkümneaastaselt. Tõele au andes märgitakse, et ta oli küll klaverit õppinud kaheksa-aastasest peale, aga “mitte tõsiselt”. Arvestama peaks siiski üldklaveri õppekava ulatust Nõukogude muusikaharidussüsteemis, mis kindlasti andis korraliku tehnilise ja muusikalise baasi. Volodos õppis lühidalt Peterburi konservatooriumis, seejärel Moskva konservatooriumis Aleksandr Goldenweiseri õpilase Galina Eguiazarova juures. 1993. aastal siirdus ta aastaks õppima Pariisi konservatooriumi Jacques Rouvier’ klaveriklassi ning järgmisel aastal Madridi Dmitri Bashkirovi juurde kuninganna Sofia muusikakolledžisse (see erakõrgkool on asutatud alles 1991. aastal kuulsa metseeni Paloma O’Shea poolt).  

 

Volodosi eluloos ei ole ühtegi konkursivõitu, kuid tema pianistlik geenius oli arvatavasti niivõrd ilmne, et juhtiv muusikakorporatsioon Sony nõustus temaga sõlmima pikaajalise lepingu. Kui eelneva põlvkonna pianistide karjääri aluseks oli tihtipeale triumf ühel suurel konkursil, näiteks John Lillil (s 1944) Tšaikovski konkursil Moskvas 1970. aastal, Murray Perahial (s 1947) Leedsi konkursil 1972, Krystian Zimermanil (s 1956) Chopini konkursil Varssavis 1975. aastal, siis Volodos, Kissin, Andsnes ning Lewis jõudsid klaverimaailma tippu ilma ühegi suurvõiduta. 

 

 

Volodosi esikplaadi kava koosneb eranditult klassikalise muusika šedöövrite klaveriseadetest. Virtuoosidest pianistide repertuaaris olid 19. sajandi algusest peale kesksel kohal virtuoossed transkriptsioonid ja parafraasid, kuid 20. sajandil hakkas see traditsioon järk-järgult hääbuma. Romantilise vabaduse ja meelelahutusliku virtuoossuse asemel sai normiks tekstitruu ning tõsiste kunstiväärtuste poole püüdlev või (väidetavalt) neid kehastav klaverimäng. On raske ette kujutada, et sellised möödunud sajandi klaverititaanid, nagu Svjatoslav Richter (1915–1997), Emil Gilels (1916–1985) või Arturo Benedetti Michelangeli (1920–1995) oleksid isegi lisalooks võinud esitada mõne “laadaka”, enda tehtud uhkeldavalt virtuoosliku seade klassikalisest klaveriteosest või variatsioonid mõnel tuntud meloodial. Modernse pianismi käilakujude Vladimir Ashkenazy (s 1937), Alfred Brendeli (s 1931) ja Maurizio Pollini (s 1942) puhul oleks see suisa absurdne – muusikaline puritaanlus oli saanud normiks. Küsimus pole aga pelgalt repertuaaris ja tekstitruuduses, vaid ka üldise esteetika arengus. Ashkenazy, Brendeli ning Pollini ratsionaalne, piiratud emotsionaalse skaalaga, tekstiliselt ning tehniliselt ülikorrektne mängumaneer ilmestab 20. sajandi teise poole interpretatsioonikunsti arengusuunda. Sellele vastandus Vladimir Horowitz (1903–1989), kelle spontaanselt virtuoosne, erakordselt suure dünaamilise ja emotsionaalse diapasooniga mäng mõjus moodsate pianistide kõrval anakronismina. Aga tema mängus oli võrratu tundlikkus ja kujundlikkus ning kõlavärvide/tundevarjundite rikkus, ta oli tõeline klaverivõlur. Üheks Horowitzi leivanumbriks olid fantastiliselt leidlikud “Variatsioonid Carmeni teemale”, mida ta esitas pöörase eduga kogu pika karjääri jooksul. Oma klaveriseadeid tehes ei põlanud ta ära ka ameerika ülipopulaarset patriootlikku marssi “Tähed ja triibud” (John Philip Sousa “Stars and Stripes”). Horowitzi on nimetatud “viimaseks romantikuks”, on ka samanimeline dokumentaalfilm aastast 1985. Arvan siiski, et viimane romantik – mitte kitsalt klaverikunstis, vaid muusikas üldse – oli Sergei Rahmaninov. Horowitzi oleks vist täpsem nimetada järelromantikuks. 

 

 

Loe edasi Muusikast 7/2015

 

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload