_page-0001.jpg)
Nagu enamik ooperiorkestreid, valmistab ka Vanemuise sümfooniaorkester aasta jooksul ette mitu kontserdikava. Tartu ainsa professionaalse sümfooniaorkestrina on selle kollektiivi kontsertidel kodulinna kultuuripildis suurem kaal kui näiteks Estonia teatri orkestri omadel Tallinnas. On üsna loomulik, et sageli kaasatakse kontsertidele ka vokaalsoliste ning koore nii oma teatrist kui külalisi. Vanemuises praegu peadirigendina oma neljandat hooaega lõpetanud Paul Mägi juhatas hooaja neljast kontserdist kolme.
Hooaeg algas paljulubavalt väga õnnestunud kontserdiga, kus kõlas meie lavadel suhteliselt harva esitatav prantsuse romantism – César Francki sümfoonia d-moll ja Charles Gounod’ “Messe solennelle de Sainte Cécile”. Kava oli väga hästi valitud, arvestades orkestri tugevamaid külgi ja üldist taset. Tundub, et selline pika joonega eepiline muusika sobib hästi orkestri natuke flegmaatilise temperamendiga. Eriti meeldis Francki sümfoonia täpne ja lugupidamisega mängitud esitus. Kõrvu jäid mitmed väga hästi kujundatud puhkpillirepliigid, eriti aeglase teise osa hingestatud ja täpse intonatsiooniga metsasarvesoolod Jan Pentšukilt. Ka keelpillide tämber oli meeldiv – ühtlane, tundlik ja häälestus hästi, kõlades kuulatult ja tunnetatult. Kontserdi teises pooles liitus orkestriga peale kolme solisti ka ooperikoor ja ammune koostööpartner Tartu Noortekoor. Sümpaatseima mulje solistidest jättis läti bariton Jānis Apeinis oma tõsiduse, hea maitse ja paitavalt maheda tooniga. Sopran Aile Asszonyi mahlakas ja varjundirikas tämber on meeldiv kuulata, aga sel kontserdil kippus jääma madalaks. Itaalia tenori Aldo Caputo partii kõlas tundeliselt ja temperamentselt, kuid minu maitse jaoks liturgilise teose kohta liiga meeleliselt. Samuti häiris natuke pressitud ja kinnine toon ülemises registris ning liiga sagedased portamento’d. Üldiselt oli solistide ansambel siiski ühtlane ning nauditav.
Traditsiooniline annetustega advendikontsert toimus jahedas Jaani kirikus ning koosnes pisivormidest, populaarsetest aariatest ja paladest, tervelt pool kava hõivasid tuntud jõululaulud. Seda kontserti juhatas Endel Nõgene, kaasatud olid ka oma teatri solistid Karmen Puis ja Simo Breede, Tartust pärit viiuldaja Miina Laanesaar ning mitu harrastuskoori. Kirik oli rahvast täis ja kontsert sai sooja vastuvõtu osaliseks, ent minu hing ei jäänud ikkagi rahule. Kas tõesti peab professionaalse orkestri ühe vähestest kontsertidest aastas raiskama laiatarbemuusikale? Mõistan, et publik ootab jõulude aegu kergemat meelelahutust, ent kindlasti on võimalik leida maailmaklassikast kontserditäis lühikesi lüürilisi ja helge meeleoluga palu, mis pakuksid kuulajale peale äratundmisrõõmu ka võimalust midagi uut avastada ja oleksid esitajatelegi huvitavamad ning nõudlikumad. “Püha öö” kõlas ooperilauljate esituses küll meisterlikult, ent siiski pole selles laulus võimalik väga palju uut ja isikupärast avastada.
Loe edasi Muusikast 7/2015