_page-0001.jpg)
Kui ajakiri Muusika Eestit külastanud Itaalia heliloojast Ivan Fedelest artklit palus, siis polnud mul veel aimugi, kuidas asjad hargnema hakkavad. Olin Fedele nime küll kuulnud, kuid loominguga kursis polnud. Miks mitte teha tutvust? Tänapäeval on millegi uuega tutvumine tänu internetile justkui väga lihtne ja käepärane, kuid süveneda on kirendava ekraani, hektilise infovoo ning kogu ümber keeva tavaelu keskel ikkagi kuidagi keeruline. Pealegi on palju loomulikum kuulata nüüdismuusikat pigem elavas esituses kui video või salvestise vahendusel. Igal juhul eelistan ma alati esimest, see tähendab täielikult pühendatud aega kontserdisaalis ilma kõikvõimalike vahele segavate nähtusteta. Seetõttu pean tunnistama, et ei suutnud tegelikult Youtube’ist ühtegi Fedele teost lõpuni kuulata. Siis aga sekkus elu ja mulle pakuti ühe Fedele teose (“Suite Francese V” harfile) esitamist. See sündmus lisas uue vaatenurga alanud eeltutvumisprotsessi ja kuigi nägin, et aega esituseks valmistumiseks napib, palusin ikkagi tutvumiseks nooti. Ja jällegi, enne noodi saabumist jõudsin internetist vaid loo algust kuulata. Noodiga tuli ka tuntav pööre mu tutvumisprotsessi. Uskumatu, aga nähes noodis peegeldumas helilooja nägu või otsekui tema DNAd, oli kohe palju huvitavam. Noot väljendas selget organiseeritust ja täpset vormitaju, põhjalikku tööd koos interpreediga ja tänu sellele ka väga head instrumendi tundmist, selget loogilist mõtlemist, üleüldist läbimõeldust, kõigi muusikaliste parameetrite meisterlikku valdamist. Kõigi nende omaduste paikapidavuses võisin veenduda, kui maestro Fedele saabus Eestisse. Ühtlasi sain teada, et Fedele ise räägib ka väga palju muusikalise DNA-koodi kasutamisest oma loomingus, et ta armastab matemaatika ja loogika ilu ning on õppinud filosoofiat. Eks ma olin ka ise natuke imestunud, et üks kümneminutise sooloharfile kirjutatud teose noot annab mulle ühe isiku kohta nii palju informatsiooni.
Loe edasi Muusikast 7/2015