Paavo Järvi muusikaline absoluut

Maestro Paavo Järvile ja Orchestre de Paris’le oli lõppenud 2014/2015 hooaeg järjekorras juba viies ning seda jäi õnnestunud kontsertide ja täissaalide kõrval tähistama ka orkestri kolimine oma uude koju – Villette’i pargi muusikalinnakusse rajatud Pariisi filharmoonia uhiuude kontserdimajja. Eesti muusikaajakirjanikud ei pidanud paljuks kohale sõita, et vaadata üle nii palju kõneainet pakkunud ultramoodne kontserdimaja ja kuulata, kuidas orkester Järvi käe all kodusaalis kõlab. Võib juba ette öelda: fantastiliselt!

 

Kakskümmend üheksa aastat tagasi seisid sa esimest korda noore dirigendina suure orkestri ees. Oli aasta 1986, sina napilt kahekümne nelja aastane. Sellest on möödas terve igavik ja samas nagu hetk. Mis on muutunud?

 

Ühest küljest pole midagi muutunud, teisest küljest on kõik muutunud – oleneb missugusest vaatenurgast vaadata. Muusika tegemise ja selles olemise protsess ei ole näiteks emotsionaalses mõttes absoluutselt muutunud.

 

Armastad endiselt muusikat ja naudid selle tegemist?

 

Absoluutselt! See tunne on alles ja see ei saagi ära kaduda, sest see on olnud minuga algusest peale. Aga kui rääkida muutustest, siis puudutab see eelkõige oskusi ja tehnikat – dirigendi ametis on eriline koht kogemusel ja seda ei ole kiirkorras võimalik omandada. See on pidev oma vigadest õppimine. Ja kuigi see protsess toimub kogu aeg, on kolmkümmend aastat siiski kolmkümmend aastat ja nende aastate jooksul olen vähemalt iga nädal ühe korra juhatanud (kiire arvutus annab tulemuseks ca 1540 kontserti).

 

Kuid muusikamaailm, maailm sinu ümber – see pole ju sama? Missuguseid märke sa seal näed, millised neist on head, millised panevad muretsema?

 

Palju on muutunud ja ma arvan, et me oleme ise nende muutuste üks osa ja need muutused peegelduvad ka meis. Näiteks kui vaadata kasvõi aega, mil me perega Nõukogude Eestist lahkusime (Järvide perekond lahkus Eestist 1980. aastal), valitses siin kultuuripoliitika, mis vastandas end pidevalt lääne kultuuritraditsioonidele. Kui vaatame praegust Eestit, siis liigume aina lähemale läänelikule kultuuriruumile. Ühest küljest on see hea, teisalt toob see kaasa ka kõik sealsed probleemid. Põhiliselt on need majanduslikku laadi: kultuuriorganisatsioonid peavad ise rahadega välja tulema, aktiivselt tulu teenima, paljud projektid on üles ehitatud era- või korporatiivsponsorlusele, riigi toetav osa on järjest väiksem. Need on asjad, millega on tulnud harjuda ja hakkama saada. Mis puudutab klassikalise muusika osatähtsust, siis kuigi seis on veel küllaltki stabiilne, kahaneb see järjest. Tänapäeva noored kasvavad üles popmuusikaga, mitte klassikalise muusikaga, seda ka Eestis, hoolimata sellest, et meil on tugev laulupeotraditsioon ja meie identiteet on tugevalt seotud muusikaga, eelkõige lauluga. Ei saa kahjuks öelda, et klassikalise muusika kandepind laieneks või et see oleks kõigile jätkuvalt elu loomulik osa. Kui noortega juttu ajada, siis juhul, kui ei ole tegu just muusikute perest pärit või muusikat õppiva inimesega, on kohe aru saada, et ei olda klassikalise muusikaga kursis ja ei tunta seda.

 

Millest see tuleb? Sama räägitakse ka ooperi ja balleti puhul.

 

Põhjus on minu meelest üsna lihtne: popkultuur ja kõik see, mida on võimalik kiiremini ja lihtsamini haarata, on lihtsalt niivõrd võimas: see domineerib nii muusikaeelistusena kui ka rahaliselt. Neist võimalustest, mis on pop- või rockmuusikal kontserttegevuseks või tulu, mida saadakse plaadimüügist, võime klassikalises muusikas ainult unistada. Raadiost ja televisioonist kuuleb ainult pop- ja rockmuusikat ja tuleb tunnistada, et see on hästi ja võimsalt tehtud ning ülitäpselt oma ostujõulisele auditooriumile suunatud. Klassikaline muusika ei saa sellest mööda vaadata, sest kuidagimoodi peame ka meie oma saalid täis saama. Aga isegi see tulu, mis tuleb täissaalist, on kõigi kulude kõrval tühine. Sümfooniakontsert ja sümfooniaorkester on tohutu suur ja kallis masinavärk. Ooper ja ballett on veel kallimad.

 

Teine probleem on kasvukeskkond ja sellest tulenevad väärtused. Mina kasvasin üles klassikalise muusika keskel, kuid praeguste noorte vanemad ja nende õpetajad peavad muusikaklassikaks biitleid või Elvist ja peab tegema erilisi jõupingutusi, et saada neid kasvõi ühele kontserdile, et neil tekiks huvi, mis toob nad hiljem tagasi. Huvi tekib aga järk-järgult, väga harva juhtub, et keegi tuleb kontserdile ja on kohe “muusikasse armunud”. Need on paraku protsessid, mis kulgevad oma rada ja süüdlast pole siin mõtet otsida.

 

Kui palju sa usud plaadimaailma kestmisse?

 

Ausalt öeldes ma ei näe plaatidele tulevikku. Plaadiformaat kui niisugune kaob, kuid see ei tähenda, et kaoks plaadistamine ja salvestamine. Kui ei tehta kvaliteetseid salvestisi, pole ka teistes formaatides võimalik kvaliteetset muusikat alla laadida. See tähendab, et muutub formaat, mille vahendusel kõrgkvaliteetset muusikat müüakse. Ja ega mind ei huvita – kuigi ehk peaks –, kui palju üks plaat müüb või ei müü, sest salvestis on see, mis minust kui muusikust järele jääb.

 

Milline näeb välja sinu argipäev Orchestre de Paris’ peadirigendina, kas ja kuidas mõjutavad seda muutunud olud ja prantsuse kultuuriruumi iseärasused?

 

Pariisi orkestril on siiski natuke kergem, sest seda peab linn ülal. Kaks ülejäänud orkestrit kuuluvad ringhäälingule, kuid põhimõtteliselt peavad kõiki ülal maksumaksjad. Sellist n-ö puhtkapitalistlikku süsteemi nagu Ameerikas, kus orkestril tuleb iga sent ise teenida või otsida sponsorite toetust, siin ei ole. Euroopas on riiklikul tasandil väärtused ja fookus endiselt haridusel ja kultuuril. Meie igapäevane tegevus, sealhulgas palgad, makstakse kinni linna eelarvest, kuid kõigele sellest väljaspool olevale, turneedele, plaadistamistele, teleesinemistele, mis annavad orkestrile näo ja mille järgi orkestrit tegelikult tuntakse, on vaja leida sponsorid. 

 

Loe edasi Muusikast 7/2015

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload