Kaleidoskoobi värvid ehk uitmõtteid ERSO hooajast. Vol 2

“Kevad, suvi, sügis, talv... ja jälle kevad” on üks ilusamaid filme, mida olen näinud. Nagu aasia filmidele üldiselt omane, on ka see Korea film, kus aeg voolab teistmoodi, visuaalselt väga lummav. Ja esmapilgul ei toimu meie mõistes mitte midagi. Ometi jätab näiline tegevusetus sügava jälje ning alles hiljem tajud, kui palju on ühine teekond sinu maailma muutnud. Pealtnäha lihtsalt niisama, ilma suurte vapustuste ja kataklüsmideta.

 

Kui ERSO 2014/15 hooaja hakul tundus, et minu osaks jääb vaid puhas rõõm kontserdikülastustest, siis tegelikkus erines veidi algsest ettekujutusest. Selgus, et terve hooaja jälgimine pole ainuüksi nauding, vaid nõuab ka pingutust, tähelepanu ning keskendumist. Kohale tulemist ja “kohal olemist” ka siis, kui oled parasjagu väsinud, tujutu või on mõtted hoopis mujal rändamas. Seega ühest küljest privileeg, teisalt vastutus. Lõpuks koorus välja tõde, et nii nagu interpreet võib vahel lavalt morni näoga saali vaadata, tehes lihtsalt oma igapäevast tööd, võib ka saalis istuja keset kaunist helide merd tunda aeg-ajalt tühjust. Need hetked on osa elust. Kui sisetunne ei ühti parasjagu saalis valitseva üldise meelsusega, siis sellest ei tasu heituda. Õhku tõstvaid hetki ongi vähe, ime on just seetõttu ime, et ta on nii haruldane ja harvaesinev. Kogemus on alati isiklik, hinnang sageli subjektiivne. Kindlate parameetrite alusel saab hinnata vaid teatud piirini, sealt edasi tuleb juba tunnetuslik taju, mis omakorda ebamäärane ja mitte mõõdetav. Kui vaid teaks seda valemit, millest sõltub elamuse saamine. On see vastuvõtja meeleolu, üldine õhkkond, kontserdihetkel valitsev emotsioonide ja mõtete energeetiline sümbioos või publiku ja esineja vaheline side? Me ei saa seda kunagi teada, kinni püüda ja täpselt mõõta, just ootamatuses peitubki loomise võlu, kontserdid on elatud ja elamata elu peegeldus, oma tõusude ja mõõnadega.

 

Kui nüüd põhiteema juurde tagasi pöörduda, siis enamik hooaega puudutavaid olulisi mõtteid sai esimeses loos juba ära öeldud, neid siin uuesti kordama hakata oleks vist liig. Välja arvatud fakt, et ERSO on haruldaselt heas vormis. Ruumi vähesusel loobuksin ka kõikide kontsertide üksipulgi üleslugemisest, võttes endale vabaduse tuua esile need kolm, mis tõeliselt raputasid. Lugejale jääb aga täielik õigus selle valikuga mitte nõustuda.

 

 

27. veebruari kontserdil kohtus publik taas maestro Nikolai Aleksejeviga, solistiks legendaarne tšellist Natalja Gutman. Esitusele tulnud Lutosławski tšellokontserdi helimaailm paelus juba esimestest taktidest jäägitult. Ka mitmeid kordi järelkuulates võis selles mitmekihilises keerukas ning põnevas teoses avastada veel palju. Gutman oli hämmastavalt heas vormis, esitades publiku rõõmuks ka kaks lisapala, Bachi bourrée ja sarabande’i C-duur süidist soolotšellole. Võib kõlada suuresõnaliselt, kuid Bachi muusika on ülim. Tõelise kunstniku proovikivi. Gutmani mängust kumas läbi elukogemus, sügavus ja samas sugestiivne lihtsus. Bachist, mis mõjus kui õrn hinge puudutus, kujunes ootamatult kontserdi kõrghetk. Teises pooles ettekandele tulnud Rahmaninovi kolmas sümfoonia oli lummav. Muutumata üleliia läägeks ja laialivalguvaks, sai tulemus helgelt suursugune ning igatsev. Aleksejevis on välise vaoshoituse varjus mingi kummaline, tiheda vibratsiooniga sisemine pinge, mis on äärmiselt kütkestav. Dirigent, kelle puhul suuri sõnu ning tühiseid žeste ei eksisteeri ning kelle energeetika tundub eestlase loomuga üllatavalt hästi sobivat. Oli suur rõõm teda jälle ERSO ees näha ja kui otsustada sooja aplausilaine järgi, mis maestrot orkestri ette astudes saalist tabas, polnud ma oma heameeles kaugeltki ainus. Ta on siin oodatud ja armastatud. Ainsaks tõrvatilgaks sel imelisel õhtul oli pidev köhakoor. Nüüd ma mõistan, miks Covent Gardeni peadirigent Sir George Solti jagas teadaolevalt alati enne etendust köhakomme... Tõenäoliselt näitab see vähest sallivust, aga kui mõned inimesed peaaegu igal kontserdil järjekindlalt kõige vaiksema koha peal põhjalikult oma bronhe puhastavad, siis see häirib. Kohati isegi väga.

 

Loe edasi Muusikast 7/2015

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload