Kõrgel tasemel nüüdismuusika kontserdid, aga kellele? Pilk XIV Eesti heliloojate festivalile

22.–29. mail toimus paralleelselt kahes linnas, Tallinnas ja Tartus, XIV Eesti heliloojate festival, mille peaheliloojad olid tänavu Tatjana Kozlova-Johannes ja Ivan Fedele. Festivali üks eesmärke on olla (või vähemalt saada) nüüdismuusika eri suundi tutvustavaks muusikafoorumiks, konkureerides analoogsete festivalidega mujal maailmas. Esinejatest olid olulisemad ansambel U: Eestist, clapTON Ensemble Ühendkuningriigist, Neue Vokalsolisten Stuttgart Saksamaalt ning Ensemble Figura ja Ensemble Poing Taanist ja Norrast. Festivali kunstiline juht on Monika Mattiesen.

Nüüdismuusikast kõneldakse vahel kui meediumist, mis oma teemakäsitlustega puudutab elu põhiküsimusi ja millel rajaneb inimkonna vaimne areng ning mis on inimestele eksistentsiaalselt vajalik. Ometi toimusid festivali kontserdid (pool)tühjades saalides. Üks võimalikke põhjusi võib olla potentsiaalse publiku suutmatus uue muusika kontserdil oma rolli täita – tihti jääb kuulajale mõistetamatuks, mida talt oodatakse. See tähendab, et juhul kui publikul puudub eelhäälestus ja ta ei tea, kas suhestuda esitatavaga kui verbaliseeritava kontseptsiooni kandja, meditatsiooniobjekti, mängu või muu sellisega, võib juhtuda, et muusika (kogu oma tähenduslikkuses) tegelikult kuulajani ei jõuagi. Vastuvõtja seisukohalt on niisiis oluline, et oleks loodud teatav pinnas loomingu mõtestamiseks nii tervikkava kui üksikteoste tasandil. Seega võib heliloojate ja ka esitajate puhul eristada kahte pigem vastandlikku lähtekohta: 1) n-ö protsessikeskne lähenemine, kus fookuses on pidev muutumine, mille mõtestamine jääb iga kuulaja üpris suurt pingutust nõudvaks individuaalseks ülesandeks; 2) n-ö vastuvõtjakeskne lähenemine, kus esiplaanil on teose edastamine kuulajale ja mille puhul publiku roll muusika mõtestamisel on väiksem, kuna teoses toimuvad protsessid on muudetud kuulajale hõlpsamini mõistetavaks.

Loe edasi Muusikast 7/2015