_page-0001.jpg)
Kes te olete?
Mu nimi on Jukkis Uotila ja olen pärit Soomest. Alustasin õpinguid Oulunkylä popi ja jazzi instituudis, mida nüüd tuntakse Helsingi popi ja jazzi konservatooriumi nime all. Alustasin muusikaõpinguid kaheteistaastaselt, kuid trumme mängisin juba kümneaastasena. Kui olin kuuene, ostis ema koju klaveri, veel kuulusid kodusesse pilliparki kitarr ja basskitarr. Süda kiskus siiski trummide poole. Kui trummimängu õppima hakkasin, olin tolleaegse instituudi esimese lennu õpilane. Mäletan, et ütlesin vanematele neljateistaastaselt, et minust saab muusik ja lähen kunagi New Yorki. Järgneski koostöö paljude Soome muusikutega, mis viis tutvusteni Ameerikas. 1979. aastal hakkasin Ameerika Ühendriikides eratunde võtma. Soomes tutvusin pianist Jimmy Rowlesiga, kes viis mind kokku jazzilegendi Benny Goodmaniga. Kuna Goodman tahtis mind enda bändi tööle võtta, jäin sinna neljaks aastaks. Mul puudus küll roheline kaart, mis võimaldab Ameerikas pikemalt resideeruda, kuid Goodmani soovituskirjadega osutus New Yorgis elamine ja musitseerimine võimalikuks. Sain tunde sellistelt trummaritelt nagu Bob Moses ja Louis Hayes, kuid mentorid olid Mel Lewis ja Billie Hart. Suutsin omandada oskused varajases eas, kuigi kodumaine jazzimaastik alles hakkas kujunema. Mu esimene avalik esinemine oli trompetist Ted Cursoni bändiga. Mis on teie kui õpetaja meelest need teadmised ja oskused, mida muusiku elukutset omandav õpilane peaks silmas pidama?
Jazzmuusika areng on jõudnud üsna suurte probleemide ette. Üks neist on muusikalise informatsiooni üleküllus. Esimene, millega tuleks arvestada, on leppimine pika ja raske teekonnaga. Aga see tuleb vähemalt lõbus. Ma ei õpeta enam algtasemel õpilasi, pigem tegelen nendega, kes on teatud oskused ja teadmised juba omandanud. Tavaliselt alustan ma rütmitunnetuse arendamisega, tuues välja olulised aspektid mustanahaliste muusika traditsioonist. Üldiselt üritan ma aru saada, mis on õpilase tugevad ja nõrgad küljed. Nõrgemaid oskusi üritan täiendada, kuid õpetan ka, kuidas tugevaid omadusi paremini välja tuua. Ühel hetkel peab iga jazzmuusik aru saama, et ta ei saa enam laval praktiseerimas käia, vaid peab näitama oma väljendusoskust ja unustama oma nõrgad küljed.
Mulle meeldib väga mängida teiste muusikute loomingut, aga ma ei taha seda kunagi esitada nii, nagu nemad on seda teinud. Minu tõlgendus peab olema samavõrd väljendusrikas, aga mitte samas laadis kui autoril. Tähtis on isiklik nägemus. Selleks et seda lahti seletada, kuluks tunde, aga on kindlad punktid, mida peab teadma. Sooloinstrument ja rütmisektsioon kuulavad pidevalt teineteist ja “kõnelevad” omavahel ning on oluline teada, kuidas koos edasi viia harmooniavahetusi, milles olen eriti nõudlik.
Kuidas suhtute klassikalisse muusikasse?
Kui aus olla, siis muusikat tehes ma ei mõtle klassikalisele repertuaarile üldse, kuigi see inspireerib mind ja ma kuulan seda üsna tihti. Kuulates keskendun peamiselt harmooniale ja orkestratsioonile. Üldiselt on jazz ja klassikaline muusika minu jaoks kaks täiesti erinevat maailma, neid on raske üldse kuidagi võrrelda. Klassikalise muusika rahastamine ja renomee on suurem kui jazzmuusikas. Kui võtta muusik, kes on tegelnud mõlema valdkonnaga, siis minu kogemus ütleb, et vähesed on klassikalisest suunast jazzile üle tulles jätkusuutlikud, eriti rütmitunnetuse mõttes. Üldiselt on jazzi raske mängida, kui sa seda ei armasta. Raadios kõlab jazzi väga vähe ja seetõttu on vajalik seda muusikat ise otsida. Jazzi ei saa õppida ainult klassiruumis, vaja on regulaarselt teistega koos mängida. Klassis harjutamine arendab individuaalselt, kuid mängides endast parematega, avastad uusi ja vajalikke asju.
Loe edasi Muusikast 7/2015