Brontosauruse lamentatsioon

Kui palju on tänapäeval maailmas inimesi, kellele miski või keegi on püha? Kes tunnevad selle järele vajadust, kes tunnistavad seda endale ja teistele? Ning veelgi tähtsam – kes tõesti elavad nii, pühadust oma elus väärtustades? Rääkides muusikast, ei saa minu meelest sellest küsimusest üle ega ümber. Endiselt on enamik meid ümbritsevast klassikalisest muusikast juba sajandeid tagasi loodud ning inimese suhe Jumalaga oli siis sootuks teine. Erinev oli ka see, mida inimesed endale lubasid ning kuhu piire tõmbasid. Kahtlemata on alati rohi olnud rohelisem ja taevas sinisem, kuid tundub, et inimesed on heitlikumad kui kunagi varem. Killustatud, katki, eksinud.

Minu jaoks on muusika alati olnud Jumala teenimine ja ma usun, et just soovist Jumalat kiita muusika üldse kunagi tekkis. Tänapäeva meelelahutuskultus on muusika sellest väga kaugele viinud ning puutetundliku nutipõlvkonna keskendumis- ja süvenemisvõimele on sajanditevanuse loomingu kaasaega integreerimine tõsine väljakutse. Ja kui võimalik see üldse ongi? Internet pole küll muutnud inimese põhiolemust (seda ei suudaks ilmselt ükski tehnoloogiline areng), küll aga on see kõvasti pärssinud inimese võimet enda sisemuseni jõuda. Otsitakse, aga mida? Soovitakse, aga ei teata, kuidas millenigi jõuda. Hea karjase on sageli välja vahetanud hea karvane – armas lemmikloom, kes tingimusteta kuuletub ja soove täidab.

Kirikuõpetajal ja interpreedil on minu meelest nii mõndagi sarnast. Mõlemad on jumaliku sõnumi vahendajad ning mõlema puhul on suur tähtsus isiksuse mõjul. Ilmselt armastab enamik professionaalseid muusikuid muusikat ning enamasti saadakse ka muusikast aru; tihtipeale osatakse ka muusikast ilusasti rääkida. Kuid on kaks aspekti, mida nii sageli ei kohta. Need on interpreedi andekus (kui muusikalise andekuse alaliik) ja vaimusuurus. Pole tähtis, kui hästi interpreet muusikast aru saab – kui ta ei suuda enda nägemust publikule peegeldada nii, et see inimesi saalis liigutab, pole tema missioon täidetud. Ja vaimsus, kas seda üldse saab kirjeldada? See on tuvastatav vaid tunnetusepõhiselt, mõnel inimesel lihtsalt on vaimsus ja teisel pole. Kurb, aga tõsi.

Mis on interpreedi eesmärk kontserdil? On see monoloog, dialoog, soliloog (muusiku kõnelemine iseendaga) või hoopis vestlus Jumalaga ehk palve? Mina otsin eelkõige seda viimast, ehkki ka teised variandid on pakkunud elamusi. Hea oleks, kui kontsert oleks veel väestatud vaimustusega. On seda kõike liiga palju tahetud? Kardetavasti. Hea uudis on see, et Eestis pole seda kindlasti vähem kui mujal maailmas. Interpreedi rahvusvaheline kuulsus, edukus ning kõrge piletihind ei garanteeri kontserdielamust. Vastupidi, juhtub, et just edukuserattasse sattumine mõjub vaimsele kasvule pärssivalt – ei jää aega enda hinge jaoks, peab esitama seda, mida tellitakse, mitte seda, mida süda tahaks. Eestis toimuvatel maailmakuulsate muusikute kontsertidel, kus näiliselt on kõik hiilgav, saal rahvast täis ning kontserdi lõpus kestvad aplodismendid ja braavohüüded, on tihtipeale näha, et kontserdi ajal publik ei kuula, tal on igav, inimesed mängivad telefonidega ja suhtlevad omavahel. Kui needsamad inimesed kontserdi lõpul püsti seistes aplodeerivad, siis kas on põhjuseks hirm näida asjatundmatu? Et kui on kallis pilet ja kuulus muusik, siis see p e a b olema hea kontsert ning mina lihtsalt ei saa sellest aru? Aga kõik pole ju kuld, mis hiilgab.

Mis on kriitiku missioon ja mida temalt oodatakse? Laias laastus meenutab olukord Albikära Antsu lugu, kus kõiki rahuldav variant puudub. Kui kriitik laidab, on ta kuri või rumal või mõlemat. Kui kriitik kiidab, on ta arg või rumal või mõlemat. Kas lasta ennast sildistada pigem hambutuks või pahatahtlikuks? Interpreedid positiivse kriitika puhul ilmselt rahulolematud pole, isegi kui nad leiavad, et see oli põhjendamatu. Kriitikal on siiski võim, kas me tahame seda või mitte.

Eesti Interpreetide Liidul on palju liikmeid ning igaks hooajaks saabub ohtralt kontserdisoove. Paradoksaalsel kombel on äraütlemise põhjused üksteisele vastukäivad: ei soovita anda kontserte neile, kes niigi juba palju esineda saanud, ega neile, keda eriti ei teata, kelle tasemes ei olda kindel. Samas kontsertidel juhatuse liikmeid tihti just ei kohta. Mille põhjal siis edasisi otsuseid tehakse, kui oma silm pole näinud ega kõrv kuulnud? Või tulebki siin mängu kriitika tähtsus? Kriitiku kallutatus on sel juhul lausa fataalse kaaluga.

EILi kontsertidest on kõige magusamad eliitkontserdid, mida muusikud enim ihaldavad. Sooloõhtut Estonia kontserdisaalis soovivad väga kõik pianistid, kuna seal on Eesti parim klaver ning tundub, et seesugune kammerkontsert sobib ka sinna kõige paremini. 14. aprillil astus seal üles üsna tavapäratu koosseis, nimelt trio Virgo Veldi (saksofon), Marius järvi (tšello) ja Jaak Lutsoja (akordion). Publikut oli vähe ja vastuvõtt leigevõitu, Estonia saal oli selle kontserdi jaoks selgelt liiga suur ja sobimatu. Samas kavaga väisati Paidet, Pärnut, Jõhvit ja Tartut, mis näitab, et huvi nende muusikute vastu oli tavapärasest suurem. Jaak Lutsoja “The New Story” ja Mihkel Keremi “Plaan” (esiettekandena) jäid kavast kõige enam meelde, nüüdisaegset eesti muusikat oleks võinud rohkemgi olla.

Nii esitajate kui ka kuulajate jaoks väga nõudliku kava pakkus 23. aprillil Mustpeade maja valges saalis Tallinna Keelpillikvartett (Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Levi-Danel Mägila), tuues ettekandele Krzysztof Penderecki keelpillikvarteti nr 2 ning Beethoveni keelpillikvarteti nr 15 a-moll op 132. Mulle meeldib, kui muusikud ei lähe kergema vastupanu teed – Beethoveni pikk ja filosoofiline teos nõuab suurt süvenemisjõudu ning see vastandub meil nii levinud arusaamale, et publikul peab olema kerge pakutavat vastu võtta. Ei olnud kerge, aga oli huvitav ja avardav kogemus. Veelgi rohkem meeldis aga Penderecki särav kõlamaailm, kus esimest viiulit mängis suurepärane muusik Olga Voronova.

Loe edasi Muusikast 7/2015