Prantsuse kollektiiv Magma, mida on nimetatud üheks maailma veidraimaks bändiks, on saavutanud eksperimentaalse muusika austajate seas kultusliku staatuse. Põhjusi selleks on mitmeid.
Magma nägi ilmavalgust 1960. aastate lõpul. See oli tormiline periood maailma ajaloos ja ei saa salata, et ka Magma on oma ajastu vaimsuse laps. Milline “ämmaemand” aitas kaasa sellise kummalise isendi sünnile? On alust arvata, et selleks võis olla saksofonist John Coltrane. Bändi looja ja liider kuni tänase päevani Christian Vander on kirjeldanud värvikalt ilmutust, mis teda tabas John Coltrane’i plaati “A Love Supreme” kuulates. Ühe teooria kohaselt püüdiski Magma oma tegevusega täita Coltrane’i surma järel muusikamaailma tekkinud tühimikku.
Muusika, mis lihtsalt tahtis Vanderi sõnul temast välja saada, ei sobitunud ühtegi kategooriasse ega sahtlisse. Midagi sellist poldud kunagi tehtud ja täiesti uudsena vajas see ka uut žanrinimetust. Selleks sai zeuhl ehk pühalik muusika. Mõiste läks üldkasutusse ja mitmed hilisemad Prantsuse, aga ka näiteks Jaapani bändid, mis pidasid end Magma mõttekaaslasteks, väitsid, et viljelevad samuti zeuhl-muusikat.
Kauge planeedi asukad
Komponeerima asudes avastas Vander, et Magma eriskummaliste helide kirjeldamiseks inimkeelest ei piisa. Seega leiutas ta ka uue keele, mis sai nimeks kobaia. Kuigi välja on antud lausa kobaia-inglise sõnastikke, pole siiski tegu päris esperantolaadse tehiskeelega. See on keel, mis põhineb kõlal, mitte tähendustel, omamoodi onomatopöa (üheks Vanderi eeskujuks oli selles eksperimentaalne laulja Leon Thomas). Arvatakse, et kobaia keele otseseks inspiratsiooniks oli helilooja Olivier Messiaeni vaimustus linnulaulust ning püüdlused panna lindude keelt noodikirja. Kobaia kirjapildis torkab silma diakriitiliste märkide ülekuhjatus ning jääb üle järeldada, et sellest keeles ongi mingi sisemine loogika või isegi süsteem. Kuid üldiselt on ta siiski pigem arusaamatu ja reegliteta, lähedane sürrealistlikele ja dadaistlikele katsetustele kirjanduses, Eesti kontekstis näiteks Ilmar Laabani häälutustele.
Vähe on bände, mida saadab selline (pseudo)mütoloogia nagu Magmat. Christian Vanderi konstrueeritud ulmelise narratiivi mõistmine pole Magma muusika kuulamiseks küll ilmtingimata vajalik, kuid tuleb kindlasti kasuks. Vanderi vaimusünnitise kohaselt otsustab rühm inimesi 20. sajandi lõpul lahkuda Maalt, mille tsivilisatsioon on kokkuvarisemise äärel, ning alustada uut elu avakosmoses, koloniseerides Kobaia-nimelise planeedi. Sellel kaugel planeedil kujunebki välja uus inimtõug ning utoopiline, konfliktivaba ühiskond, mis vastandub meie koduplaneedi düstoopilisele tulevikuvisioonile. See narratiiv areneb alates Magma debüüdist, topeltplaadist “Kobaïa” (1970) terve kümnendi vältel välja antud kontseptuaalalbumitel edasi, muutudes aina keerulisemaks ning aina raskemini jälgitavaks ja saavutades kulminatsiooni 1978. aasta plaadil “Attahk”, mis jääb ka viimaseks Magma ainult kobaia-keelsete “laulusõnadega” stuudioalbumiks.
Loe edasi Muusikast 4/2015