Thomas Hampson ja tema aeg

Praeguses kaleidoskoopiliselt kirevas muusikamaailmas on raske orienteeruda ja midagi eelistada. Ooperi- ja kontserdilavadel nähtule-kuuldule on lisandunud meeletu hulk helisalvestusi küll CDl ja DVDl, küll interneti, TV ja kinosaalide (live-)ülekandeid. Elav kohtumine interpreetidega on aga kindlasti see, mis söövitab mällu kordumatu jälje, ja iga taaskohtumine juba tehnika abil vaid ergastab seda mälupilti.

Baritonist nii ja naa

Ameerika Ühendriikide loodenurgast Washingtoni osariigist Spokane linnast pärit bariton Thomas Hampson (sündinud 28. juunil 1955) on praegu oma 60. sünnipäeva künnisel. Tema ema oli pianist ja orelikunstnik, nii said Thomas ja tema õed alghariduse klaverimängus. Noormehe edasised õpingud kulgesid põhiliselt poliitteaduste valdkonnas, kuid tema musikaalsust ning häält pandi tähele juba varakult. Tal oli mitmeid õpetajaid, näiteks Gwendolyn Koldowsky ja Martial Singher Lääne muusikaakadeemias, kus ta võitis Lotte Lehmani (möödunud sajandi tunnustaud koloratuursopran Saksamaal) preemia. Seejärel jätkusid õpinguid California ülikoolis, kus ta leidis endale aastateks mentori Horst Günteri näol. Võit 1980. aasta San Francisco konkursil tõi talle võimaluse osaleda sealse ooperiteatri Merola programmis, kus ta kohtus Elisabeth Schwarzkopfiga, kelle käe all ta sai töötada kolm aastat. 1981. aastal oli ta üks Meti konkursi võitjatest.

Tänu Günterile ja Schwarzkopfile on ta saanud korraliku põhja saksa muusika- ja keeleruumis ning kolmekümne aastaga on temast kujunenud konkurentsitu liider Mozarti, R. Straussi ja Wagneri ooperites, rääkimata Mahleri vokaalsümfoonilistest teostest ja Lied’irepertuaarist. Thomas Hampsoni kontol on nüüdseks üle 80 osa ja ligi 170 salvestust ning ta on praegu üks nõutumaid baritone maailmas.

Selle kohta, kuidas ajas muutuvad kõlaideaalid, lausa hääleliigi eelistused, saab huvitavat infot näiteks Enrico Caruso kaasaegse, suurepärase tenori Giacomo Lauri-Volpi raamatust “Voci parallele”. Nii baritoni (it k – ‘tume kõla’) kui bassi (it k – ‘madal’) peeti kaua vaid koorilaulmises vajalikeks täitehäälteks. Alles 19. sajandil hakati neid hääleliike väärtustama solistidena ja heliloojad hakkasid neile looma kas isa (Germont, vana Miller), antikangelase (Di Luna, Ernani, Jago) või üha sagedamini aateliste kangelaste (Di Posa, Rigoletto, Renato, Hamlet) rolle. Põnev näide baritoni pjedestaalile tõstmisest on Massenet’ soov asendada ooperis “Werther” tenor baritoniga, sest teda ei rahuldanud esietendusel kõlanu (esietendused olid 1892 Viinis ja 1893 Pariisis – Toim.). Ta soovis, et seda osa esitaks Victor Maurel (1848–1923), kes oli tollal viimane Verdi baritonirollide esitaja ning valdas tumedamat, psühholoogiliselt tuumakamat ja intensiivsema fraasijuhtimisega häälekäsitlust. See plaan küll luhtus, kuid täitus hiljem, kui äärmiselt paindliku, heliseva kõrgregistriga ja ooperilavadel endale juba nime teinud bariton Mattia Battistini avaldas soovi seda osa laulda. On säilinud klaviire, kus on Massenet’ käega tehtud meloodiamuudatused baritoni tarbeks.

See versioon on jäädvustatud kontsertettekandelt Pariisi Châtelet’ teatrist, Wertheri rollis Hampson, Charlotte’i osas imeline Susan Graham, dirigendiks Michel Plasson. Nii detailset muusikasse süüvimist, alates dirigendist, kelle huuled liikusid kaasa iga tegelase tekstiga, rääkimata peaosatäitjate ülimalt peeneist tunde- ja fraasinüanssidest, teineteisesse süüvimisest, kohtab viimaste aastate tormlevas pealiskaudsuses üha harvemini!

Kahestunud hingeeluga tegelased

Kui põigata siit nendele rollidele, kus on tunda Hampsoni erilist energeetilist laengut, siis kummalisel kombel ilmuvad meeltesse kahestunud hingeeluga tegelased. Esimesena meenub Massenet’ “Thaïs”. Munk Athanaël ilmub tegevusse kui raevunud puritaan, kes esialgu lausa keeb soovist hävitada kurtisaan Thaïs. Siis tekib temas lootus päästa naise hing. Lõpus tunnistab ta enesele, et on jäägitult kirgliku kiindumuse kütkes, ning algab suurim võitlus enda sees lubamatu, põletava armastusega Thaïs’i vastu.

Hampsoni Amfortas Wagneri “Parsifali” esimeses stseenis on lootusetult räsitud ja hukkumisele määratud, haav, mille Klingsor on odaga talle tekitanud, on lauljal nii vapustavate kõlanüanssidega edasi antud, et kuulaja lausa tajub seda füüsilist valu. Rääkimata hingevaevast, et ta ei suutnud vastu seista Kundri võludele ja pettis Titureli lootusi, unustades aated, mille eest nüüd tuleb tasuda nende piinadega.

Macbethi osa on lauljale tõsine pähkel – tuleb endale selgeks teha ajaloosündmused ja ajastule omased tõekspidamised, mõista inimpsüühika keerdkäike, ja mis peamine – tajuda võimuiha, mida kütab üles ürgne ja meelas kirg oma naise vastu (samal ajal suutmata endale aru anda, et selle kire kaudu manipuleerib meeletult võimuahne naine omakorda temaga). Iga interpreet on seda teinud väga erinevate nüansirõhutustega. Simon Keenlyside’i Macbeth on väga ratsionaalselt arvestav strateeg, Željko Lučićil jõuline, heitliku loomusega sõdalane. See, milliseid värve ja intonatsioone kasutab Hampson, vääriks ulatuslikumat analüüsi mõnelt teatriteadlaselt. Hampson ei pelga olla “ebavokaalne” oma hingesügavustes toimuva kuulda andmisel, häälevärvid tulenevad sisemisest põlemisest, tema hullunud silmavaade mõjub lausa kliiniliselt. Selle etenduse live-salvestus on saadaval DVDl (Salzburgi ooper, dirigent Franz Welser-Möst, 2013).

Kolmas roll, millel peatuksin, on Mandryka Richard Straussi ooperist “Arabella”, mida oli võimalus aastaid tagasi vaadata Mezzost. Peale muusika köitis lavastuse pildiline lahendus: võtmestseenid kulgesid lava keskmes oleval keerdtrepil, mida valgustasid Arabella (Karita Mattila) ja Mandryka lummava dueti ajal oranžid toonid. R. Straussile omased lõputu kulgemisega meloodiajoonised, ääretult intensiivne ja peenekoeline sensuaalsus oli lavastajal diskreetselt doseeritud ja samas väga täpselt kinnitatud selle energiaga laetud oranži värvi ja füüsilise liikumisega. Kõik kulgeb justkui aegluubis, samal ajal ülipingeliselt – Arabella astub küll aeglaselt ülevalt alla ja jõuab Mandryka embusse, kuid avameelne tunnete laviin lõpeb siiski pöördumatu lõpuga. See roll oli kujundatud väga mõtestatult ja tundlikult ning kuulajat lummavalt, kinnitades veel kord, et Hampson kuulub kahtlemata viimaste aastakümnete suurimate baritonide esiritta.

Loe edasi Muusikast 1/2015