Jüri Alperten: dirigendiks ei saada, vaid sünnitakse


“Orkester on nagu laev – viige ta õigesse suunda ja ülejäänu teeb ta ise,” armastas korrata Herbert von Karajan. Legendaarse maestro arvamusele toetudes võiks öelda, et Jüri Alperten juhib juba rohkem kui 16 aastat kindlameelselt oma muusikalist laeva – Pärnu Linnaorkestrit ja pisut rohkem kui 30 aastat Rahvusooper Estonia orkestrit. Ta on veendunud, et dirigendiks sünnitakse, tema elulugu on selle kinnituseks.

Jüri, teile oli ilmselt ette määratud saada muusikuks perekonnas, kus ema on pianist ja isa viiuldaja. Teisiti poleks ju võimalik olnud?

Nähtavasti jah. Kuigi ema ei tahtnud minust muusikut teha ja rõõmustas väga, kui lasteaias öeldi, et mul pole muusikalist kuulmist. Asi on selles, et ma absoluutselt ei laula. Kui see aluseks võtta, siis tuleb välja, et mulle on elevant kõrva peale astunud.

Sama on rääkinud Vera Gornostajeva. Kui ta oli väike, arvas tema ema samuti, et tütrel pole muusikalist kuulmist, sest ta ei laulnud ega suutnud meloodiat järele korrata, kuigi peagi selgus, et tal on suurepärane “sisemine” kuulmine.

Seda nähtavasti tuleb ette. Hiljem, kui lasteaeda tuli mingi komisjon, avastati mul absoluutne kuulmine. Ma olin siis viie-kuueaastane ja ema mõistis, et ei aita midagi, laps on vaja muusikat õppima panna. Nii ma alustasingi tasapisi kodus klaveriõpingutega.

Esimeseks õpetajaks oli teil arvatavasti ema?

Ei, ema mind ei õpetanud, mina ei tahtnud. Emal oli sõbranna, kes õpetas metoodikat (midagi pedagoogilise praktika sarnast) ja mina, nagu katsejänes, hakkasin tasapisi klaverimängu õppima. Algul kodus, hiljem astusin Tallinna muusikakeskkooli.

Üldiselt liikus kõik selles suunas, et teist saab pianist?

No ei ütleks. Juba varasest lapsepõlvest, kuuendast eluaastast alates meeldis mulle väga kuulata sümfooniaorkestri proove ja kontserte. Isa mängis ju orkestris. Ma isegi sõitsin isaga kaasa Tartusse, Pärnusse... Minu iidoliks oli Neeme Järvi. Tahtsin saada selliseks dirigendiks nagu tema. Aga kuna kuueaastaselt veel dirigeerimist õppida ei saa, tuli klaveriga alustada.

Kas lapsepõlves üritasite pliiats käes dirigeerida? Eri Klas on rääkinud, kuidas ta päris väiksena ronis pingikesele ja üritas kätega vehkida.

Muidugi üritasin! Kuidas siis teisiti.

Aga mis teid väikese poisina selles elukutses nii kütkestas?

Praegu juba täpselt enam ei mäleta, aga ilmselt oli asi Neeme Järvi isiksuse jõus. Teate, on selliseid inimesi, kes oskavad oma elukutset niimoodi presenteerida, et tundub, et millegi muuga polegi üldse võimalik tegelda.

Sellegipoolest saite algul pianistiks, aga alles hiljem dirigendiks. Arvatavasti ma ei eksi, kui ütlen, et teiseks inimeseks, kes avaldas teile väga suurt mõju, oli Bruno Lukk, kelle juures te õppisite muusikakeskkoolis ja konservatooriumis 14 aastat.

No muidugi! Arvan et tänu temale minust muusik saigi. Bruno Lukk oli väga tugev isiksus. Kuigi olin teda igasugustes olukordades näinud – ta külastas mu vanemaid juba siis, kui olin kõigest pooleaastane, oli ta alati mulle autoriteediks.

Milles seisnes tema metoodika, õpetusviis? Kas ta oli range pedagoog?

Tal oli täpne ettekujutus sellest, kuidas üht või teist teost esitada. Ta andis tavaliselt mõista, et kõik, mida tehakse teistmoodi, pole juba enam muusika. Kuigi tal muidugi olid esitajad, keda ta väga armastas ja hindas.

Millist mõju avaldas Bruno Lukk teie muusikamaitse ja eelistuste kujunemisele? Üks tema õpilasi Vardo Rumessen, kes väga armastab ja palju mängib Rahmaninovi, on mulle öelnud, et Lukk ei armastanud Rahmaninovi...

Jah, tõepoolest. Kord küsisin temalt kogeldes midagi Rahmaninovist ja ta ütles: “Sul oleks parem minna mõne teise pedagoogi juurde.” Pärast ma natuke analüüsisin tema sõnu, tutvusin rohkem Rahmaninovi muusikaga ja jõudsin järeldusele, et milleski on tal õigus. Tõsi küll, erandiks oli talle Teine klaverikontsert – see oli tervikuna talle vastuvõetav. Ka mina armastan väga Teist kontserti ja olen valmis seda ükskõik kui palju kuulama. Aga ma armastan ka “Rapsoodiat Paganini teemal”, “Sümfoonilisi tantse”, “Kellasid”...

Kas teil vahel õnnestus jääda ka oma arvamuse juurde? Kas te kunagi ei astunud oma õpetaja tahtele vastu?

Ei, mitte kunagi. Ta suutis mind alati oma õigsuses veenda. Mulle ei tulnud pähegi, et ta võiks milleski eksida. Teisest küljest, kui ta nägi, et inimesel on midagi öelda, ta ei surunud oma autoriteeti peale, ei öelnud, et võib ainult nii, aga mitte teisiti.

Kuidas teie tunnid kulgesid? Millele ta pööras rohkem tähelepanu?

<