Hulljulge ja ebamaine Martha Argerich

Mitte ükski muusik pole mind vaimustanud nii jäägitult kui Martha Argerich, mitte keegi peale tema pole mind nõidunud mitmeteks kuudeks õhtust õhtusse kuulama oma kontserte ja salvestusi. Need “argerichiaadid” raputasid põhjani minu eelistusi ja arusaamu muusikast ja musitseerimisest. Veelgi enam, need muutsid täielikult ka minu suhtumist maailma ja inimestesse üldisemalt, panid kahtlema kõigis ja kõiges. Ta on suurim ja mõjuvaim muusik, keda tean. Ja ometi tuli ta mu ellu alles hiljuti.

 

Eelarvamuste lõks, autoriteetide auk

 

Kõik minu klaveriõpetajad on olnud tuntud klaveriprofessori Bruno Luki õpilased, andnud edasi tema vaimsust ja tõekspidamisi ning üsna automaatselt kandusid need ka mulle üle. Mul olid väga head õpetajad ja ma ei kahelnud nende soovitustes. Bruno Lukk aga Argerichi kõrgelt ei hinnanud, ta on heitnud talle ette rahutust, närvilisust, emotsionaalseid ülepakkumisi, kiirustamist. Luki raamatust (Toivo Nahkur, “Vestlusi Bruno Lukiga”, ER 1989 – Toim.) võib lugeda, et Argerichi tõlgenduskunst on professorile täiesti võõras ja isegi vastuvõtmatu, et teda šokeerib, kui Argerich demonstreerib oma vägevat tehnikat, suurepäraseid sõrmi ja oktaveid. Mäletan, et paari salvestust ma nooremana siiski kuulasin, aga need ei meeldinud. Või pidasin ma alateadlikult “õigemaks”, kui need ei meeldi? Kõik eelöeldu pluss veel Argerichi skandaalne loomus tingiski olukorra, et aastakümneid oli ta minu jaoks mingis mõttes persona non grata. Võõras igal juhul.

 

Ma ei teadnud siis ühte väga olulist asja – et iga inimese suhe muusikaga on täiesti ainulaadne. Sinu ümber olevatel autoriteetidel ja lugupeetud inimestel võib kahtlemata olla õigus, aga see on nende tõde; nad ei ole sina. Muusika on meeleline kunst ja mis täpselt kellegi hingekeeli puudutab, on täiesti ettearvamatu. On täiesti normaalne, kui sulle üldse ei meeldi kontsert, mille lõppedes on saalis tormilised ovatsioonid ja braavo-hüüded. 

 

 

Salakaval skandaalsus 

 

Martha Argerich on kahtlemata väga värvikas isiksus. Kel huvi, saab lugeda tema kirevast elust, kolmest kooselust sündinud kolmest tütrest ja toimetulekust ema rolliga, skandaalsest käitumisest konkursside žüriis, seksuaalsest orientatsioonist ja paljust muust. Ma meelega ei peatu sellel kõigel pikemalt. Miks? Esiteks on internet täis kaheldava väärtusega informatsiooni ning tõde välja raalida keeruline, liiatigi kui on tegu mahlaka persooniga. Ja teiseks, ma ei arva, et see kõik annaks midagi juurde nii andekale kunstnikule nagu on Argerich. Minu meelest ongi meie aja muusikaelu suurim oht see, et keskendutakse muusikat ja muusikuid ümbritsevatele asjadele, n-ö ballastile, ning tõeline kunst jääb märkamata. On neid, keda köidab skandaalsus, on neid, keda see heidutab, ent mõlemal juhul viib meediakära fookuse oluliselt eemale. Minuga nii juhtus.

 

Argerich on kurikuulus selle poolest, et jätab kontserte ära. Siin peab nüüd küll tõe huvides mainima, et seda ta siiski ei tee, kuna ta ei allkirjasta lepinguid enne kontserte. Kui talle tehakse pakkumine, siis vastab ta tavaliselt “võibolla” või “see pakub mulle huvi”. Enamasti peavad produtsendid selliste vastustega leppima ning parimat lootes trükitakse afišid, müüakse piletid. Kui kontserdipäev käes, siis võib tõesti juhtuda, et Argerich ei soovi esineda ning lavale ei lähe. Mis ei takista teda samal ajal mingis muus, palju väiksemas kohas kontserti andmast. Tasuta.

 

Kui Argerich on inspireeritud, kui tal on hea klapp teiste muusikute, dirigendi ja publikuga, on tema musitseerimine minu meelest ületamatu. Tema salvestuste ja kontserdivõtete hulgas on selliseid pärleid, mille kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Vaid tüütu, mantrana mõjuv “see pole lihtsalt võimalik” läbib pead vähemalt korra minutis, kui kuulata neid imesid. Ja samal ajal on nende kõrval tunduvalt kahvatumaid, et mitte öelda ebaõnnestunud plaate. On täiesti õnneasi, kes mida esimese Argerichi-kogemusena kuulama satub. Minul õnne ei olnud.

 

Loe edasi Muusikast 10/2014

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload