Mulle on oluline aus musitseerimine. Intervjuu Steven Isserlisiga

 

 

Üheks osaks Järvi Pärnu muusikafestivalist on viimastel aastatel olnud ka maailma tippinterpreetide esinemised. Sel korral on festivali kuulsaim külaline briti tšellist Steven Isserlis.


Juudi päritolu Isserlise juured on aga Inglismaast kaugemal. Tema vanaisa Julius Isserlis oli omaaegne väljapaistev pianist. Sugupuus leidub veel selliseidki nimesid, nagu Felix Mendelssohn ja Karl Marx. Vanaisa Julius Isserlis saadeti 1920. aastal koos mõne teise Nõukogude Venemaa tippmuusikuga Euroopasse noore nõukogudemaa kultuuri esindama. Tagasi ei tulnud neist keegi. Pianistist vanaisaga on seotud veel sellinegi erakordne lugu. 1922. aastal üritas ta Viinis korterit üürida. Kuuldes, et tegu on muusikuga, ei tahtnud korteriperenaine, 102-aastane vanadaam, teda üüriliseks võtta. Tütarlapsena oli tema tädil olnud üks tusane ja ebameeldiv muusikust allüürnik nimega Ludwig van Beethoven. Kogu Isserlise perekond on olnud seotud muusikaga. Isa on innukas amatöörmuusik, ema pianist ning õed mängivad viiulit ja vioolat. Koos musitseerimine oli elu loomulik osa. Isserlis on pillimängu õppinud Šotimaal Jane Cowani juures ja Oberlini konservatooriumis, kus tema õpetajaks oli Richard Kapuscinski. Tema mõjutajaks ja imetlusobjektiks on olnud vene tšellist Daniil Šafran, poeetiline, tundlik ja kauni tooniga mängija, Rostropovitši kaasaegne, Leningradi koolkonna esindaja. Isserlis on innustunud ajastuteadlikust esitusest ajastu instrumentidel ning propageerinud vähem tuntud heliloojate muusikat. Ta on teinud koostööd John Taveneri, Thomas Adèsi, Carl Vine’i, Wolfgang Rihmi ja paljude teiste heliloojatega ning olnud nende teoste esmaesitaja.

 

Sarnaselt oma iidoli Daniil Šafraniga on ka tema tundlik, intensiivne ja kauni tooniga tšellist. Ta eelistab kasutada pillil soolkeeli, mis annab ta toonile sooja ja inimhäälse kõla. Üheks Isserlise lemmikheliloojaks on Robert Schumann, kelle kohta ta ütleb:“Ma ei tüdine kunagi tema muusikast. Mulle meeldib ka tema isiksus. See on lausa nagu sõltuvus, ma ei teagi, miks, aga nii lihtsalt on.” Isserlis väidab, et närveerib väga enne esinemisi. Kuid tema arvates on see hea märk: “Kui ma närveerin, siis tähendab, et ma hoolin. Olen näinud, mis juhtub muusikutega, kes mängivad kakskümmend aastat, kolmkümmend aastat. Nad muutuvad üha tundetumaks, see muutub rutiiniks. Minu närvid ei lase sellel juhtuda.”

 

Teil on fantastiline karjäär, esitate väga erinevat muusikat barokist nüüdisloominguni. Kas võite välja tuua ka mingisuguse põhihuvi?

 

Mitte väga. Mulle meeldib mängida Bachi ja barokkmuusikat; mulle meeldib mängida Beethovenit modernse klaveri saatel; mulle meeldivad originaalinstrumentidega orkestrid ja ka modernsed orkestrid. Mulle meeldib vaheldusrikkus: kammermuusika, soolo, kontserdid orkestriga... Aga samas võib öelda, et on palju heliloojaid, kelle muusikat ma ei esita ja Bachist varasemat muusikat ma ka ei esita.

 

Kas tunnetate ka mingit vahet muusikalises mõtlemises näiteks barokkmuusikas ja uues muusikas?

 

Suures osas leian, et lähenemine on sama. Suurem osa uuest muusikast, nagu Kurtág, Adams, Tavener, mida esitan, on mingil moel seotud vanamuusikaga. 

 

Olete mitmete ürituste kunstiline juht.

 

Prussia Cove’i seminar on põhiline, millega ma tegelen [Prussia Cove’i seminar on maalilises Cornwalli väikeasulas toimuv kammermuusikat, meistriklasse ja muusikaseminare ühendav üritus. – Toim.]. Mõned sealsed osalejad tulevad suvel ka Pärnu festivalile, nagu olen kuulnud. Meil on kevadised meistrikursused ja sügisel kammermuusikaprogramm. Kevadistest meistrikursusel osalejatest saavad mõned kutse tulla sügisel meie n-ö vanematega koos musitseerima “Open Chamber Music” programmidesse. See on minu jaoks väga oluline üritus.

 

Teie eluloost võib lugeda, et mängisite kammermuusikat juba lapsena?

 

Jaa – oma õdedega! Kammermuusika on väga tähtis. Minu arvates on tegelikult kogu muusika kammermuusika. Ka näiteks William Waltoni tšellokontsert, mida Eestis esitan. Muusikas üks hääl vestleb teisega. Kui näiteks mu sõber Matt Hunt (Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie ning Pärnu festivaliorkestri sooloklarnet) mängib esimese klarneti partiid, siis toimub tema ja minu vahel soolopartiid esitades vestlus. Kõikjal muusikas toimub vestlus – ka näiteks Bachi soolosüit on kammermuusika ehk vestlus eri häälte vahel. Eriti instrumentaalkontsertides on oluline leida üles kammermuusika elemendid, sest oleks väga igav esitada kontserti iga orkestri ja dirigendiga täpselt ühtemoodi, varem ettevalmistatud šablooni järgi. See ei oleks enam elav muusika. Igaks esituseks tuleb leida erinev lähenemine. 

 

Loe edasi Muusikast 6-7/2014

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload