Kes on kord kuulnud tänavuse “Jazzkaare” külalist Cassandra Wilsonit laulmas, tunneb ilmeksimatult ära tema erilise, rafineerimata hääle ja sügava väljendusviisi. Midagi müstilist on selle naise esituslaadis. Ja midagi lõpuni tabamatut.
Cassandra Wilson on sündinud 1955. aastal Missisippi osariigis Jacksonis. Jazzi juurtemuusika bluus, on seega mitte ainult tema veres, vaid ka lapsepõlvekeskkonnas. Tema mälestused esimestest muusikalistest hetkedest pärinevad isaga veedetud ajast. “Mu isa armastas jazzi, kuigi sellel ajal ei teadnud ma, et see on jazz. Ta mängis minuga ja samal ajal kõlas meie kodus jazz. Mäletan, kuidas kiigutasin end muusika rütmis tema jalgadel. Need olid helged hetked,” rääkis Wilson 2013. aastal ajakirjanikule.
Bluus kitarri saatel
Lapsena eraõpetaja juures klassikalist klaverit õppinud Wilson tundis teismelisena tõmmet kitarri poole. Tema kitarristist ja muusikaõpetajast isa Herman Fowlkes Jr soovitas tal õppida kitarri omal käel, intuitiivselt, et leida omapärane lähenemine ja esituslaad. Sellest ajast peale on kitarr Cassandrale lähedasem instrument kui klaver. Pealegi on kitarri alati kergem kaasas kanda, et muusikat luua ja jagada. Wilsoni koosseisudes on kitarrihelid läbi aegade domineerinud ja tihtipeale on kitarr säilitanud algse, “koolitamata” kõla, nagu Wilsoni häälgi. Muusika peab olema huvitav ja omapärane ning, mis peamine, säilitama folgi, kantri ja bluusi ilustamata aususe. Kitarr võib olla mõnes loos isegi “kenasti häälest ära”, nagu Wilson ise ütleb. Ikka selleks, et säiliks autentsus, et muusika ei saaks liiga harituks, viimistletuks, et see kõlaks maalähedaselt ja ehtsalt.
https://www.youtube.com/watch?v=T8a85lQxLiQ
Loe edasi Muusikast 4/2014
