_page-0001.jpg)
“Missugune on vene muusika?” küsis New York Timesi ajakirjanik Dmitri Hvorostovskilt enne esinemist Carnegie Hallis koos Ivari Iljaga aastal 2008. “Jäärapäine ja metsik, nagu ma isegi!” vastas hõbejuukseline bariton.
Siberis Krasnojarski väikeses kooperatiivkorteris üles kasvanud Dmitri Hvorostovski pidi end teismelisena tõestama poistekambas, kus veriseks löödud nina ega viinapudel polnud haruldane. Nõukogude Liidus üles kasvanud poiss ei osanud ilmselt unistada, et tema lüüriline kõrge bariton leiab tee ooperikummardajate südameisse juba varases nooruses, pärast võitu maailma prestiižseimal lauluvõistlusel “BBC Cardiff Singer of the World 1989”, kuhu ta sõitis kahe naissoost KGB agendi saatel. Sulni tämbri ja vapustava musikaalsusega õrnema soo esindajatel põlved nõrgaks võtva baritoni edu ei peitu ainult tema hääles. Juba aastal 1991 valis ajakiri “People” ta maailma viiekümne kaunima inimese hulka.
Isa unistuste elluviija
Nüüd, viiekümneaastasena, on Hvorostovski leidnud kindla koha oma põlvkonna baritonide esikolmikus, kuhu kuuluvad veel temast paar aastat noorem ueilslane Bryn Terfel ja ameeriklane Thomas Hampson. Terfeliga konkureeris Hvorostovski just tollel legendaarsel lauluvõistlusel, mis on läinud ajalukku “baritonide heitlusena”. Hvorostovski võitis, kuigi napilt. Samal konkursil osales muide ka samuti maailmakuulsaks saanud soome metsosopran Monica Groop, kelle saatjaks oli hilisem hinnatud Lied’i spetsialist, praegune Sibeliuse Akadeemia rektor Gustav Djupsjöbacka.
Hvorostovski ei mäleta, kuidas ta laulma hakkas, aga ta mäletab, et püüdis end “karjudes, hüüdes ja kisades” üle teiste kuuldavaks teha. Bel canto oli Nõukogude Liidus midagi ohtlikult kosmopoliitset ja pigem rõhus häälekool jõulisele hääletekitamisele. Kogu laulja muusikaharidus pärineb miljonilinnast Krasnojarskist, mis on rajatud kaks kilomeetrit laia Jenissei jõe kaldale. Hvorostovski kaubamärgiks saanud hõbejuuksed pärinevad teda kasvatanud vanaemalt, kelle paksud kiharad kaotasid juba kahekümnendates oma tumepruuni tooni. Laulja ema töötas arstina ööpäevastes vahetustes ja poiss nägi vanemaid vaid nädalavahetustel. Insenerist isa oli suur muusikaarmastaja, kelle vanemad olid takistanud teda muusikuks saamast ja kes suunas oma ambitsioonid lapsele. Seitsmeselt hakkas Dmitri klaverit õppima. Kuueteistaastaselt läks ta õppima muusikaõpetajaks ja alles teisi õpetades mõistis ta, missugune looduse kingitus peitub tema kõris. “Üheksateistkümneselt oli minust saanud fanaatik, ma laulsin vahetpidamata, nagu kirev kukk,” meenutab laulja.
Hvorostovski kujunemisele vajutas pitseri tema esimene õpetaja Krasnojarskis Jekaterina Joffel, kellega ta töötas viis-kuus päeva nädalas. “Võimukas, tugev, küüniline ja väga aus,” nii kõlab õpilase iseloomustus. “Minu õpetaja nõudis, et ei tohi sekunditki sisutühjalt laulda. Ma ei või lihtsalt laulda mingit nooti. Sellel peab olema mõte.” Hvorostovski Rahmaninovi lemmikromanss on "Saladusliku öö vaikuses".
Valiv ja nõudlik
Õpetajaks õppimine on õpetanud Hvorostovskit olema ääretult ettevaatlik uute rollide vastuvõtmisel. Puccinit ta ei laula. (“Verism ei ole minu jaoks.”) Samuti on ta keeldunud Schuberti lauludest. (“Ma eelistan kuulata neid Tomi (Thomas Hampsoni – Toim.) esituses.”) “Don Giovannit” pole ta pärast esimesi katseid rohkem proovinud, põlates seda liiga madala tessituuriga rolliks. Ja ega ka kriitikud vaka all hoidnud, et see talle ei sobi. Laulja valivus lõi välja juba noores eas. Kui sir Georg Solti pakkus talle kahekümne kuue aastaselt Jago rolli Verdi “Othellos”, vastas toona vaevu inglise keelt purssiv verisulis bariton: “No, no maestro, I too, too young!” Enne Verdi “Macbethi” õppimise alustamist ütles laulja ajakirjanikele: “Ma tahan väga seda teha. Ainult see on nii sünge ja depressiivne, et isegi venelasel on hirm nahas.”
Cardiffi konkursil esitasid Hvorostovski ja Ilja Wolfi teose “Verborgenheit”, Jeletski aaria Tšaikovski “Padaemandast” ja muidugi Dmitri leivanumbri, Rodrigo surmastseeni Verdi “Don Carlosest”. Hvorostovski eluloos on tähtsal kohal elegantselt esitatud Germont Verdi ooperist “La traviata”, mis avas kümme aastat tagasi Metropolitani hooaja, Renée Fleming debüteerimas Violetta rollis. Fleming on nimetanud Hvorostovski häält “kauneimaks baritoniks, mida ta eales on kuulnud”. Sellest hoolimata pole laulja ise oma esituste üle peaaegu kunagi õnnelik. “Hetk, kui ma olen endaga sada protsenti rahul, tähendab minu surma kunstnikuna,” ütleb Hvorostovski.
Mulluse novembri ja pool detsembrit veetis Hvorostovski Metropolitani laval, lauldes “Rigolettot”. Enne jõule alustas ta Venemaal turneed koos orkestriga, mida juhatab Constantine Orbelian. Jaanuaris jõuab tuur Baltimaadesse. Järgnevad Lied’i-õhtud koos Ivari Iljaga üle maailma, aprillis aga ootab kuulsat baritoni taas Giorgio Germonti roll Londoni Kuninglikus Ooperis.
Ivari Ilja: "IGA KONTSERT HVOROSTOVSKIGA ON SUUR ELAMUS"
Pianist Ivari Ilja kohtus Dmitri Hvorostovskiga esimest korda seoses kuulsa metsosoprani Irina Arhipovaga. Arhipova rääkis talle fantastilisest noorest lauljast, kes võitis Glinka konkursi ja läheb Cardiffi lauluvõistlusele. Sealt sai ka alguse armastatud baritoni ülemaailmne tähelend.
Hvorostovski ise arvab, et nii tema hääl kui ka musikaalsus on aja jooksul muutunud. Kuidas teile tundub?
Muidugi on hääl, selle värv, maht ja võimalused muutunud, lubades tal esitada ka dramaatilisemaid ooperirolle, nagu Rigoletto, Jago, Simone Boccanegra. Mind on tema talent algusest peale vapustanud. Erakordne, kaunitämbriline hääl, ülipikk hingamine, muusikaliste kujundite edasiandmise sügavus ja kunstniku individuaalsus – kõik need omadused on võimaldanud tal saada oodatud esinejaks nii maailma ooperilavadel kui ka kontserdisaalides.
Millal te taas koos kontserte annate?
Pärast Dmitri Tallinna kontserti ootab meid kohe 20. jaanuaril Pariisis tõsine kammerkontsert, kus on kavas Tšaikovski, Rahmaninovi ja Medtneri vokaallooming, samuti Mussorgski “Surma laulud ja tantsud”. Veebruaris on veel hulk kontserte Saksamaal, sealhulgas Berliini Kontzerthausis, seejärel Genf, Zürich, Brüssel, Bern, Londoni Barbican ja Viin. Kevade poole veel Kanada ja USA: Montreal, Toronto, Los Angeles, San Francisco ja Bostoni Symphony Hall, mis on tänu unikaalsele akustikale üks minu lemmiksaale. Nendel kontsertidel kavad vahelduvad, kõlab veel Liszti vokaalmuusika, samuti Šostakovitši tsükkel Michelangelo tekstidele, Sviridovi vokaalpoeem “Peterburg” ja vene heliloojate romansid Puškini tekstidele.
Kui mahukas on Dmitri Hvorostovski repertuaar?
See on tõesti väga ulatuslik. Dmitri õpib vaatamata väga tihedale esinemisgraafikule kogu aeg uusi teoseid, avardab oma repertuaari ja kuigi ta esitab põhiliselt klassikalist muusikat, ei pelga ta ka kaasaegsete heliloojate loomingut. Ta avardab kaoma žanrilisi loomingupiire ning on teinud edukat koostööd ka populaarse muusika heliloojatega, näiteks Igor Krutoiga.
Millist muusikat te ise eelistate?
Kui rääkida vokaalmuusikast, siis meeldib mulle väga mängida vene heliloojate klassikalisi romansse, need on tihti pianistlikult keerukad ja pakuvad ka pianistile suuri eneseväljendusvõimalusi. Küllap pärineb see armastus minu noorusajast, mil tegin koostööd Irina Arhipovaga. Ka tema repertuaar oli erakordselt ulatuslik. Mängin väga hea meelega ka prantsuse ja saksa muusikat, suur lemmik on Richard Strauss.
Kuidas te uute teostega töötate?
Hvorostovskiga on väga meeldiv proove teha, ta on väga avatud, orienteerub ülihästi teose muusikalises struktuuris, reageerib klaveripartii impulssidele, omandab muusikalise teksti kiiresti.Baritoni tehnilist võimekust võiks hästi illustreerida ka fakt, et kogu meie koostöö jooksul pole meil mitte ükski kontsert hääle- või terviseprobleemide tõttu ära jäänud. Tema vokaaltehnika on niivõrd hea, et ta suudab end alati, enesetundele vaatamata kokku võtta ja realiseerida, pakkudes publikule elamuse. Tõeliselt kõrge professionaalsus!
Loodus on talle kinkinud märkimisväärse talendi. Vaatamata superstaari staatusele iseloomustab teda väga tõsine suhtumine oma ametisse, austus kolleegide vastu, täpsus. Hilinemisi ta endale ei luba.
Kas edu pole tema isiksust muutnud?
Kindlasti on. Tänu talendile on ta saanud võimaluse osaleda parimates lavastustes üle maailma, esineda tippdirigentide ja -orkestritega. Need kogemused on teda kindlasti rikastanud. Maailmas ei ole palju lauljaid, kes saavad esineda sooloõhtuga Londoni Barbicanis või New Yorgi Carnegie Hallis väljamüüdud saalile. Kuid ta on endiselt soe ja sõbralik inimene, temperamentne ning hea huumorisoonega mees.