_page-0001.jpg)
Selle aasta maikuus toimus peaaegu et võimatu. Eestit külastas koorimaailma ilmselt tuntuim isik, ameerika koorijuht ja helilooja Eric Whitacre. Võimsa ettevõtmise tegid teoks entusiastlikud noored eesotsas EMTA kooridirigeerimise eriala tudengi Sander Tammega.
Kuulsus või maailmakuulsus ei ole kunagi absoluutne. Kuigi Whitacre on ilmselt see, keda juhuslik möödakäija maailmas ehk oskaks koorivaldkonnast nimetada, rääkimata tema Grammy-võidu tuntusest (Whitacre album “Light and Gold” võitis 2012. aastal Grammy kui aasta parim kooriplaat), teadsin minagi siin vaid põgusalt tema nime ega olnud põhjalikumalt süvenenud sellesse, mida ta teeb. Kõigil on oma lemmikvaldkonnad ja koorimuusikat olen kõigest hoolimata vähem jälginud. Lähemal vaatamisel võib tekitada küsimusi ka tema teatav kommertsiaalsus, hoogne edu maailmas, ilusa mehe imago. Õigemini, see kas kütkestab või äratab vastuolulisi tundeid. Kuid, nagu öeldud, miski pole absoluutne. Kui ma läksin 17. mail kuulama Eric Whitacre’i loomingu kontserti Tallinna Jaani kirikus, olin “ette valmistatud” mõne tema kuulsama teose eelkuulamisega Youtube’is ning avatud meelega. Eelarvamusi kaasa ei võtnud. Ja õhtu kujuneski selliseks “kuldseks valguseks” nagu üks tema tuntuim laul “Lux Aurumque”, kauniks, argireaalsusest ülestõstvaks, elamuslikuks õhtupoolikuks. Küllap need vastuolud – tõsine looming versus klišee, kommertsialiseerumine versus elitaarsus, kuulsus versus sisukus – on olemas. Üks ei välista aga tingimata teist. Tõsine looming pole üksnes elitaarne, kuulsus ei välista sisukust. Isiksusena on Whitacre just see, kelle kohta sobiks öelda “karismaatiline”; ta on väga energiline, intensiivne, silmapaistvalt hea välimusega, lisaks veel ka suurepärane kõneleja. Ja tema looming – jah, see on esimesel pilgul n-ö lihtne, pole krüpteerunud ülikeerukatesse, kõrvaga peaaegu mitte haaratavatesse struktuuridesse.
Pealtnäha lihtne sisaldab aga pinna all paljutki. Vaadakem kasvõi Arvo Pärdi loomingut, keda Whitacre on nimetanud üheks oma suureks eeskujuks. Eespool nimetatud koorilaul “Lux Aurumque” ongi just nagu kvintessents Whitacre’i loomingust, mille põhiomadusteks on heiastused 16., 17. 18. sajandi polüfooniast, minimalism ja tema enda isikupärane harmooniasüsteem, mida on nimetatud “kooskõlad lisahelidega” (added-tone sonorities). Selle moodustavad suureneva ja väheneva tihedusega pandiatoonilised klastrid, tihti on lisatud seitsmes või üheksas aste või siis lahenduseta jääv sekund või kvart. Sageli kasutab Whitacre ka ootamatuid ja ebaharilikke akordijärjestusi, ka aleatoorikat, kus esitajad kujundavad muusikat ise etteantud reeglite järgi. Eriti kasutab Whitacre “ootamatusi” seal, kus on vaja muuta muusika kulgu, et ei tekiks stagnatsiooni, muutes kõla, kuid mitte harmoonia aluspõhjaks olevat kolmkõla. See sekundi-kvardi-septimi harmoonia tekitab lausa mingeid füüsilisi aistinguid. Selle kohta on ta öelnud: “Mäletan juba oma esimestest koorilaulukogemustest, et armastasin laulda koos teiste häältega suuri või väikesi sekundeid. See pani mind kuidagi üleni kihelema. Minu jaoks on midagi erilist selles, mida tekitab inimhääl, olles koos sellistes intervallides. Ja mulle tundub, et mu lugude lauljatega tekib sama efekt.” Kes soovib rohkem süüvida Whitacre’i harmooniasüsteemi iseärasustesse, siis internetist võib leida väga põhjaliku ja huvitava Angela Halli 2012. aastal Washingtoni ülikoolis kirjutatud magistritöö “Kooskõlad lisahelidega Eric Whitacre’i koorimuusikas”.
Laulude loojana on talle mõistagi oluline sõna ja selle seos muusikaga. Lemmikpoeetide hulka kuuluvad E. E. Cummings, Octavio Paz, Robert Frost, Rumi, Federico García Lorca. Ta ütleb: “Muusika seos poeesiaga on nagu inimsuhe. Seal on võrgutamise staadium, kui ma loen seda esimest korda ja luuletus flirdib minuga. Siis aga saabub hetk, kui olen täiesti selle sees. Siis on see juba nagu tõeline suhe; kui hakkan ennast muusikaliselt väljendama, siis muusika kõlab nii, nagu mina seda luuletust tajun.”
Eric Whitacre on sündinud Nevadas. Teksased, nahkjakk ja kauboisaapad, mida ta kanda armastab, sobivad talle nagu valatult, aga niisama ka ülikond ja valge särk. Whitacre’i isa on töötuskindlustusagent ning ema graafiline disainer. Klassikalise muusika juurde tuli ta suhteliselt hilja. Teismeliseeas mängis ta techno-pop-bändis, ega tundnud nootigi. Whitacre’ile sai valgustuslikuks hetk, kui ta, olles juhuslikult kooris laulma nõustunud, kuulis esmakordselt “Kyriet” Mozarti “Reekviemist”. “Ma ei teadnud, mis on Kyrie, sest polnud üles kasvanud religioosses kodus, kuid kuuldes seda kolme- või neljadimensioonilist muusikat, kõik minu ümber muutus. Ka mina muutusin ja minust sai suurim koorifänn.” Muutus oli totaalne ning pärast muusikaõpinguid Nevada ülikoolis, jätkas ta Ameerika ühes kuulsaimas muusikaõppeasutuses, Juilliardi koolis. Samal ajal arvab Whitacre, et kuna ta tuli klassikalise muusikahariduse mõttes eikuskilt, on see andnud talle ka eeliseid. See on andnud talle vabaduse, pole seadnud temasse piire, mis hiljem võinuksid aheldada ja takistada. Juilliardi koolist meenutab ta tohutut konkurentsivaimu. Muusikaõpingud ei lähe alati libedalt ning ka Whitacre on maininud ühes oma intervjuus, kui tähtis on sattuda õige mentori juurde. Kohe see tal ei õnnestunud, oma pedantse esimese õpetajaga ei klappinud ta sugugi. Kuid seejärel sai tema õpetajaks üks ameerika mõjukamaid nüüdisheliloojaid John Corigliano. Juilliardis tutvus Whitacre ka oma tulevase naisega. Tema juuditarist abikaasa Hila Plitmann on lauljanna ning temagi on 2009. aastal pälvinud Grammy parima vokaalesituse eest klassikakategoorias John Corigliano teoses “Mr. Tambourine Man: Seven Poems of Bob Dylan”.
Kardetakse, et netisuhtlus võib hakata asendama reaalset suhtlemist, aga mina nii ei arva. See lihtsalt puhtfüüsiliselt hõlbustab suhtlemist. Ja ma arvan, et selline võimalus olla igal ajal omavahel ühenduses, on ilus.
Eric Whitacre on valdavalt kirjutanud koorilaule, kuid ka orkestriteoseid, mis sageli on ümberseaded lauludest, samuti soololaule ning muusikali “Paradise Lost: Shadows and Wings”. Koos filmimuusika guru Hans Zimmeriga on ta loonud muusika filmile “Kariibi mere piraadid: võõrastel vetel”. Whitacre’i loomingu kohta on öeldud, et see on kontemplatiivne, eksalteeritud ja piire ületav. Ja siis öeldakse, et see on filmilik. Whitacre kasutab palju religioosset temaatikat. Mis seos on tal religiooniga? Whitacre ütleb, et ta pole otseselt usklik, pigem agnostik. “Mu noorpõlve religioon olid filmid. Tunnistan, et mu muusika on filmilik, sest kino oli mu kirik.” Ta “lemmikinstrument” on hääl ja ta ütleb: “Ma olen vaimustuses sellest, kuidas inimhääl võib olla nii ilus ja konsoneeriv ka siis, kui muusikas on dissonantsid. Seda ei suuda ükski instrument.”
Kriitika kohta on ta öelnud, et jah, ta on saanud vahel ka halbu arvustusi. “Enamasti on lihtne nad lihtsalt kõrvale heita. Aga vahel torkavad nad valusasti. Mulle on kõige raskem see, et arvustamises pole dialoogi. Kui siin oleks võimalus vastu kirjutada, debatti pidada... Kuid see on osa mängust.”
Whitacre on kahtlemata väga oma ajastu inimene, kes on aktiivne sotsiaalvõrgustikes ning peab lugu tehnoloogiast. Üks näiteid on tema kuulus virtuaalkoor, kus laulavad video vahendusel tuhanded inimesed. Esimene virtuaalkoori video on Youtube’is saanud juba üle nelja miljoni like’i. Whitacre ütleb: “Internet, kus inimesed tänapäeval suhtlevad, on kui 21. sajandi tantsusaal. Mina vajan töötamiseks suhtlemist. Näiteks komponeerimine võib vahel olla piinav protsess, oled üksi ja maadled oma deemonitega. Kõik need internetikogukonnad teevad sind vähem üksildaseks. Kardetakse, et netisuhtlus võib hakata asendama reaalset suhtlemist, aga mina nii ei arva. See lihtsalt puhtfüüsiliselt hõlbustab suhtlemist. Ja ma arvan, et selline võimalus olla igal ajal omavahel ühenduses, on ilus.”